Einar Laigna artiklid + - Artiklid

Keda me kasvatame, kas küünikuid või riigikodanikke?

12/3/2014

Lahemaalt pärit reservohvitser kolonelleitnant Einar Laigna (1937) on väga mitmekülgne mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks ja sepaks.

Hiljuti sepistasite mõõga sünnipäevakingiks Kaitseväe juhatajale, viitseadmiral Tarmo Kõutsile. Milline tähendus on mõõgal?
E.L. "Mõõgateema on niivõrd spetsiifiline, et vajaks eraldi pikka lugu. Väga lühidalt võib öelda, et selle tegemise protseduur ja meistri küpsus, mis annab talle moraalse õiguse teha niisugust asja nagu relv, on mitte ainult professionaalse oskuse, vaid täiesti omaette eetika probleem. See koosneb niisugustest valdkondadest nagu meistri isik, meistri mõõgategemise küpsus, tehniline külg, mis on omaette põrutavalt põnev salapärane maailm. Ja kindlasti on oluline, kellele mõõk tehakse. Relvade kuningana on mõõk sümbolina alati tähistanud mõistust ja seaduslikkust. Ja ta peab olema alati kõrgemate väärtuste teenistuses. Kooselu selle relvaga on väga tõsine asi, kus on kahepoolne tõotus. Tuleb valida iga sõna, mida temaga seoses öelda. Siin toimib maagiamaailm, mis nn "teaduslikele" seletustele ei allu - ja ei olegi vaja."

Relvadega ei ole nalja – neil on hing sees!

12/3/2014

SEPISTAMINE ON SUUR MÕTTETÖÖ: «Mina tunnetan mõõgatagumist niimoodi, et ma hulgun või kolistan või toimetan selle terase struktuurivõre sees, selle molekuli sees,» räägib Einar Laigna. «Ma lähen mõttega terase sisse. Ja üks töö osa on alati see, et ma lähen õhtul sepikotta tagasi, istun seal tabureti otsa ja ainult mõtlen, ainult vaatan, ainult silitan. Ja hommikul vara – alfasageduse aju toimetamises – ma mõtlen detailideni läbi kõik järgmised operatsioonid: missuguse tööriista ma võtan ja nii edasi. Kui ma tegema lähen, siis on mul nagu programm sisse pandud ja see ainult käivitub. Nii et õige töö juurde kuulub pidev mõtisklus selle töö üle, sellest tööst mõtlemine. Sellest ideest, mis töösse kätketakse ja selle eseme funktsionaalsusest. Michelangelo ütles, et kuju on marmori sees, tema võtab ainult üleliigse marmori ümbert ära. Ja see on väga õigesti, väga hästi öeldud. Selles ei ole enam raasugi mingit meistri niisugust… suurt, ülespuhutud Looja enesetunnet.»

Kord ja kaos

12/3/2014

Aeg ei ole igavikuline. Ajal on lugu, me nimetame seda ajalooks. Igavikul ei saa olla ajalugu. Aga ajalugu on seal ja sünnivad kultuurid, kus ajaline ja kaduv tajub igavikku ja puutub sellega kokku. See kokkupuude toimub suure isiku läbi, kelle läbi antakse igaviku impulss rahvale. Nõnda loob isik rahvuse ja sealt edasi riigi. Sellest protsessist annab haarava pildi piibli ürik klassikalistes Moosese lugudes. Üks usk, üks rahvas, üks juht. Piibel ei ole vagade fraaside kogumik, vaid tõsine ajaloofilosoofiline teos, mille üheks pealkirjaks võiks ka olla "Riigi loomise ja rahva säilimise õpik. Mõned targad rahvad, mõistes seda raamatut nii, on jäänud püsima läbi ajaloo katsumuste ja aja muutuste, sest nad säilitasid mälestuse aja ja igaviku kohtumisest. Selle mälestuse nimi on traditsioon ja traditsioonil püsib kõik.

Mõtlemine loob korra ja ilu

12/3/2014

Blaise Pascal. "Mõtted".
Tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum LOGOS, 1998. 623 lk.

Kogu inimese väärikus
seisneb mõtlemises.
Blaise Pascal

uured asjad sünnivad vaikselt ja märkamatult, ühel päeval lihtsalt ilmus lettidele meeldiv üllatus Blaise Pascali "Mõtted". Raamatu ilmumine ise on üha polariseeruvas ühiskondlikus mentaalsuspildis seaduspärane. Tegemist on katoliikliku doktriini üle mõtlemisega, mille aluspõhjaks on avaramalt kogu Pühakirja Kaanon.

Raamatu ilmumist tuleb pidada tähelepanuväärseks sündmuseks ja erilisi tänusõnu väärib tõlkija Kristiina Rossi töö, kes on suutnud edasi anda eesti keeles pascalilikku stiili ega ole vääratanud ka sisulise tõlke osas. Raamat on varustatud saatesõnaga, märkustega, tekstikriitiline aparatuur on laitmatu.

Kolonel Alfons Rebane ja meie õigus oma ajaloole

12/3/2014

24. juunil 2008 täitub 100 aastat meie legendaarse sõjakangelase ja Eesti musterohvitseri Alfons Rebase sünnist.

Valga on piirilinn, mis on ilmselt soodsalt mõjunud meie kaitsetahtele ja andnud olulise osa kaitseväe ja eriti piirivalve kujunemisel. Valgas on kõrge kaitsetahe. Valgas on sündinud ka meie rahvuskangelane kolonel Alfons Rebane. Tema isikus on meil oma ideaalkujul rahvusliku ohvitseri arhetüüp. Tänast auditooriumi arvesse võttes ei ole ilmselt vaja hakata selle sõjamehe eluteed ja võitlusi ette lugema. Te teate seda kõike isegi.

Kolonel Alfons Rebase fenomen

Talupoeg on kuningas

12/3/2014

On hilissuve lopsakas küpsus, mille viljade rikkuse taga aimub õhus ja maas juba sügise kaduvikku ja kõdu. Aastaajad elavad oma elu, looduse kalender käib oma rada mingi masendava järjekindlusega. Ja ajavoolul ei näi olevat midagi tegemist nende inimestega, kes tulevad, hetke on, ja kaovad. Maa võtab nad endasse ja seepärast öeldi vanas keeles, et nii maa kui inimene on põrm.

Siin Põhja-Eesti kaunis külas, mis lookleb koos jõega, algab küla vana vesiveskiga, millest järel ainult pae- ja põllukividest hoolikalt laotud müürijäänused ning kaared, mille korrapärasus kõneleb tegijatest. Selle keskel seisab tardunult roostes turbiin nagu seiskunud aeg. Ümberringi vohab vööni rohi. Sama on ainult vee kohin kärestiku kividel.

Siin oli kunagi, vaevalt pool sajandit tagasi, õitsev küla koorejaama, poe ning uhke suure rahvamajaga, mille külaelanikud ise olid ehitanud ja kus heinaajalgi ei lakanud näidendiproovid ja peod. Taluõuedel mängisid lastekarjad.

Praegu on see küla nagu pärast Põhjasõja katku.

Elu ühes päevas

12/3/2014

HEA NÕU: Meie ajastul, kus meeletu kiirus on pidevalt peal, on parim vaimu tervendaja meditatiivne käsitöö.

Kaitseväe peainspektor kolonelleitnant Einar Laigna (67) astub igal hommikul ja õhtul läbi oma isiklikust sepikojast ja annab sõjaväelaslikult au.

"Ma tõusen tavaliselt kolmveerand kuus, kui kass mind vurrudega kõditab – ma pean ta õue laskma.

Kõigepealt teen ennast korda. Siis vajan ma tund aega rahulikuks mõtiskluseks. Võtan mingi teoreetiline probleemi – filosoofilise formuleeringu või kontseptsiooni – ja panen selle enesele pähe. Aju tuleb nii rakendada, et ta ise töö ära teeb. Ja kui ta probleemiga valmis saab, prindib ta selle teadvusesse nagu arvuti.

Küsimus: Milline peaks olema Eesti kõrgem ohvitser?

12/3/2014

Vastab erukolonelleitnant E. Laigna:

Muistsetest aegadest on ohvitserkond olnud iga rahva seas tema eliidiks, kes maa ja rahva kaitse ülesandeid täites on omanud olulist rolli ka üldkultuurilises kontekstis. Eri kultuurides on ohvitserid hämmastavalt sarnased oma arusaamadelt, ideaalidelt ja ülesannetelt.

Ohvitseri roll sõja ajal ei vaja selgitamist, ta on sõjaline juht, kes kõige kriitilisemates olukordades peab langetama väga lühikesel aja jooksul väga tõsiste tagajärgedega otsuseid. Iga käsu taga on inimeste elud. Sellest eriline vastutus, mis seab eriti kõrged nõudmised nii isikuomaduste, väljaõppe kui ka lühidalt öeldes kogu kultuuritausta osas. Seega on ohvitseri väljaõppes ülioluline koht ohvitserieetikal ja auküsimustel.

Ülistus

12/3/2014

Ja Jumal ütles: Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järele, lojused ja roomajad ja metselajad nende liikide järele! Ja nõnda sündis. (Gen 1,24).

Kui inimene oli kodustanud kõik loomad, siis tuli kass ja kodustas inimese. Kes tunneb natukenegi neid imelisi loomakesi, sel on kiusatus seada kassi loodud maailma subordinatsioonis ülemale kohale, inglitest veidi allapoole.
Kogu olemasolemine kõigis oma vormides on ime ja seda terviku lahutamatut kokkukuuluvust on kauneimalt kokku võtnud Püha Franciscus, kui ta nimetab Päikest, Kuud ja tähti ja loomi ja taimi oma vendadeks. Nii on.

Jumala looming on täiuslik ja loodud olend on isik, keda tuleb vastavalt kohelda. Kõigist koduloomadest on kass see kõige isikum, sest tema “kõnnib omapead”. Kohelge kassi isiksusena ja austage ta suveräniteeti, suhelge temaga kui omasugusega ja kindlasti mitmes mõttes kui kõrgema olendiga – ja kass avab endast inimesele omadusi, mis lubavad aimata kogu kassiksolemise erilist müsteeriumi.

Kas teel saatana märgi alla?

12/3/2014

Iga rahvas, riik ja kultuurkond ehituvad üles kindlale kõrgemale ideele, millesse kõik usuvad ja mille poole püüdlevad. Hämmastavalt stabiilsena püsinud muinaskultuurid olid kõik orienteeritud teispoolsusesse ja leidsid oma olemasolule kosmilise aluse. See suundumus lõigi ajalise stabiilsuse, oli inimeste ja oli jumalate maailm.

Nii on ka praegu, ainult teispoolsuse asemel on jumaluseks väga maine eesmärk: sotsiaalse õigluse ja heaolu tarbimisühiskond. Aga maistel jumalustel pole kuigi pikk eluiga: Nõukogude Liidu lühike ajalugu ammendas kiiresti usu helgesse tulevikku. See asendus küünilisusega ja sooviga juba täna tuleviku hüvedest oma osa saada. Kui 70. aastatel murenes usk kommunismi üritusse, oli Nõukogude Liidu saatus ajaloos sellega otsustatud.

Rahvad ja riigid püsivad eetikal ja usul kindlatesse väärtustesse. Kui need hävinevad, siis hukkuvad ka rahvad ja riigid.

Prohvet Joonase sõnumist

12/3/2014

Inimese ajalugu on kokku võetud oma absoluutses pürgimuses universaalse Jumalinimese - Kristuse mudelis kui kultuuri isiksuse mudelis, ideaalis, mille poole pürgimisel on sündinud ja kujunenud kristlik maailmakultuur.

Jumalinimese mudeli teostuspüüe on püüd Jumala kui Kuningriigi poole, mille vastandiks on Saatana kurjuse riik, ühetaolisuse, nivelleerituse ja mammona kultuse riik.

Sellel ajaloolisel teel on inimolend elanud oleviku viletsuses, tuleviku ootuses ja lootuses, et uued ajad - novus tempus - lahendavad kõik piinavad eksistentsiaalsed küsimused. Sõna "tulevik" on ikka olnud täidetud religioossest sisust, talle omistatakse üha lunastavat ja päästvat väge. Ikka usutakse, et küll tulevikus lahenevad kõik inimeste hädad. See lootus saadab inimest läbi ajaloo ja uute aegade hädades unustatakse, et see ongi ju ammuoodatud ja loodetud tulevik olevikuna. Uue tunnustähe, uue loosungi otsimine on inimkonna eksituste ajalugu, sest see on olematu kolmanda tee otsimine Jumala ja Saatana riigi vahel. Meie ajastu pole mingi erand, vastupidi - kõikide mineviku eksituste ja vigade lausa metsik ja äärmuslik kordamine.

Kõik on võrdsed

12/3/2014

Kaitseväe peainspektor Einar Laigna teab, mida tähendab käsivartele 30 pumpa: ülemus peab ise olema eeskujuks, allumisel sisemäärustikule ja ka nendes olukordades, mida sisemäärustik ei reguleeri.

Kaitseväe peainspektor Einar Laigna, kas miski selles nimekirjas üllatas teid?

Ei! See kõik on tuntud asi.

Pumpadega käib ilmne ülepakkumine. Sellel on terve rida põhjuseid. Käsuandja puudulik sisemine kultuur ja tasakaalutunne. Neid omakorda kujundavad haridus ja kasvatus, üldkultuuri ja üldarenguga seotud asjad.

Teisalt väga noorte ülemuste ebaküpsus ja kogenematus, hirm oma autoriteedi kaotamise pärast.

Dresdeni holocaust

12/3/2014

13. veebruaril möödub 60 aastat Dresdeni linna hävitamisest ameeriklaste ja brittide poolt.

Paar kuud enne sõja lõppu pandi toime Teise maailmasõja koletuslikumaid hävitusrünnakuid, mille ohvrid olid peamiselt tsiviilisikud ja sõjapõgenikud, kellest enamiku moodustasid naised ja lapsed. Kahe päeva jooksul sooritatud õhurünnakute ohvrite arv on täpsustatud andmeil kuni 320 000.

Dresden kui üks Euroopa ajaloolisi kultuurikeskusi ja kunstilinn oli üldise arvamuse kohaselt puutumatu, ka puudusid seal igasugused sõjalised objektid. Kuid Dresden ei olnud ainuke ohver, vaid suure pommitussõja viimane masendav lõppakord. See sõda tsiviilelanikkonna vastu oli ammu enne Teist maailmasõda välja töötatud plaani järkjärguline elluviimine.

Mõtleja Einar Laigna: Ise küsin, ise vastan

12/3/2014

Mis on elu mõte?

See on elu põhiküsimus, millest tuleneb kõik muu. Kuna inimene pole ise elu loonud, ei saa ta ise ka sellele mõtet anda. Seega pole ükskõik, mida inimene teeb.

Mina ei tea, mis on inimese eksistentsi kõrgeim sisim mõte ja inimeseks olemise eesmärk. Elu on püha, seda peab hoidma.

Paraku elu pühaks ei peeta. Ühel päeval leiti, et ema võib tappa oma lapse enne sündi. Uue elu ilmalekandjast võib saada selle mõrvaja. Selle õiguse annab emale inimeste tehtud seadus.

Kuid see ei ole kooskõlas elu pühaduse kõrgema seadusega ja on otseses vastuolus inimese õigusega elule. Ema, kes tapab oma lapse, tapab endas emaduse hinge

Preestrist eriuurija

12/3/2014

PEAINKVISIITOR: Peaminister Mart Laari väärikus ja võibolla ka poliitiline karjäär on "pildiskandaali" uuriva Einar Laigna kätes.

Keskaegne inkvisitsioon kasutas nõidade tuvastamiseks julmi, ent tollase loogika järgi lollikindlaid meetodeid - visati näiteks nõiaks peetu kinniseotuna vette. Juhtus kahtlustatav uppuma, oli ta süüta. Jäi ta aga ellu, hukati kui saatana käsilane.

Kaitseväe peainspektor Einar Laigna (63) küll jumaldab keskaega, kuid ülesanne, mis tal ees seisab, on pea sama väljapääsmatu kui nõiakatse. Hiljemalt kahe nädala pärast peab ta kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi lauale panema ettekande selle kohta, mis toimus 1999. aasta 13. mai õhtul Nursi sõjaväebaasis. Ükskõik millise tõeni ta peaminister Mart Laari tegevuse kohta kaitseväe lasketiirus jõuab, leidub suur hulk inimesi, kellele see ei meeldi.

Einar Laigna - Eesti oma Duce

12/3/2014

Rein Raamatu dokfilm portreteerib kaitseväe peainspektorit Einar Laignat Linateos mussolinilikust sõjaväelasest on nõrganärvilistele sobimatu.

Rein Raamatu filmi “Kutse igavesesse linna” avastseenides jalutab alleel mõistatuslik tegelane mustas: mantel, kaabu, kinnastatud käed ja suletud vihmavari. Parun? Ülemteener puhkehetkel? Must jõud? Ei, hoopis vaba talupoeg Einar Laigna, kes kärgib nagu Palmse pärisomanik: “Kultuure ja riike loovad kindlad inimesed, need, kellel on sünnipärased anded! Õiglus ja härrasmehelikkus!”

Kompromissitu sõjamees

Kohvikklubis vaeti eestlaste püsimajäämist

12/3/2014

Hingedekuu eelviimasel päeval said Kambja kooli kohvikus kokku Eesti Kaitsejõudude peainspektor Einar Laigna ja Kambja valla noored pered. Valla kultuuritöötaja Juhan Sakur oli millalgi kuulnud raadiost Einar Laigna esinemist ja tal tekkis soov kutsuda Laig-na Kambjasse. „Leidsin, et kambjalased vajavad kohtumist inimesega, kellega saaks tõsiselt arutada eluliselt tähtsate kü-simuste üle,“ selgitab Juhan Sakur. „Taht-sime kohtumist teoks teha juba kevadel, aga ei õnnestunud.“

Tee Tallinnast Kambjasse pole pikk. „Eriti, kui leidub inimesi, kes on mures eestluse allesjäämise pärast, keda huvitab see, kuidas aidata meie püsimajäämisele tulevikus kaasa,“ lausub üleni musta riiet-atud kolonelleitnant Einar Laigna kokku-tulnutele vestluse algul. „Mida pakub meile tänapäeva meedia? Baari, Naistevahetust, Lotomiljoni mänge, Robinsone. Ei midagi, mis oleks hariv ja väärtuslik, aitaks kanda edasi eestlust. Avalikus elus toimib päevast päeva laba-suse ja lodevuse propaganda.

Viru pataljon sai väeosa mõõga

12/3/2014

Väljaõppesektsiooni ülem, kapten Märt Plakk viis sümboolse mõõga, mis hakkab tulevikus koos lipuga saatma kõiki väljaõppekeskuse pidulikke sündmusi, rivi eest läbi aukohale.Eilsel Viru üksik-jalaväepataljoni pidulikul rivistusel andis kaitseväe peainspektor, kolonelleitnant Einar Laigna väljaõppekeskusele üle omasepistatud mõõga.

Kolonelleitnant Einar Laigna, kelle valmistatud mõõk on koopia 12.-13. sajandi Euroopa rüütlimõõgast, ütles, et mõõga kinkimisega tunnustatakse väeosa, mis annab ajateenijatele head väljaõpet. "Kui kaitseväe loomise algaastatel olid peamised majandusküsimused – et ajateenijatel oleks, kus elada ja mida jalga panna –, siis nüüd on pearõhk hea tasemega väljaõppel ja haritud ohvitseridel," rääkis Laigna.

Väärikusest ja demokraatiast

12/3/2014

Ühes riigis elav rahvas on selle riigi kodanikkond või ka mittekodanikest inimesed, kelle elu ja saatus on seotud antud riigiga. Sellel riigil peab olema juht, kes esindab üldist hüvet ja üldine hüve tähendab sotsiaalsete probleemide lahendamist nende tervikus. Tasakaalustatud areng tähendab, et alati peetakse silmas kõige olulisemat, mida kõik teised valdkonnad peavad teenima.

Vastuvaidlematu majanduskasv ja areng Eesti Vabariigis on paraku saavutatud ränga hinnaga – sellele püüeldes on ohvriks toodud mitte ainult sageli eetikaprintsiibid, vaid ka rahva füüsiline eksistents. Küsimus on väga lihtne: kas me ohverdame rahva taotletava heaolu altarile või on prioriteediks Eesti põhiseaduses fikseeritu: “rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”.

Inimene ja loom

12/3/2014

Kas pole mitte eluvõõras ja abitu naiivsus rääkida elu pühadusest abortide, eutanaasia ja enesetappude ajastul? Möödunud sajandi alguses usuti tõsimeeli, et 20. sajand tuleb helge, et valitseb valgustatud inimmõistus. Selles üteluses väljendus arenguusu emotsionaalne sisu, mille kohaselt pidi kõik arenema paremaks ja inimlikumaks. Paraku jaguneb inimtegevus inimlikeks tegudeks (actus humani) — tegudeks, mis lähtuvad tunnetusest ja vabast tahtest, ning inimese tegudeks (actus hominis) — kõik see, mida inimolend üldse on võimeline tegema ja ka teeb, st ka teod, mis ei lähtu tunnetusest ja vabast tahtest.

Ütleme nüüdki tihti, et elame ikkagi juba 21. sajandil, ja arvame, et see peab tähendama mingit kõrgemat arengutaset. Tehnikas kindlasti. Ent inimloomus on ikka seesama, mis alati. Julmus ja võime endasarnast sadistlikult kohelda ei kuulu minevikku, 21. sajand ilmselt isegi ületab selles osas 20. sajandit. Usk inimloomuse headusse ja valgustatud mõistuse valitsemisse on osutunud puhtaks fantaasiaks, soovunelmaks.

Achilleuse kilp, Herakles ja kaitsetahe

12/3/2014

Ajalugu on terviklik protsess, ta üksikud epohhid ei ole üksteisest eraldatud mingite veekindlate vaheseintega nagu oleks üksiku ajastu või ajaloo aeg midagi täiesti originaalset ja ainulaadset, millel pole minevikuga mingit tegemist. Me kanname endas kogu minevikku, seda mitte ainult bioloogiliselt, sarnanedes kõiges oma esivanematele, nende pikale reale tagasi ajaloo hämarusse, oleme "nemad" täna. Sama kehtib mentaalsusajaloo kohta ja lõpuks ajaloo sisu, ta mõte, mis tuleneb olemasolust ja selle mõtestamisest endast, jõud, mis määravad ja kujundavad ajaloolist protsessi – need on ikka needsamad, mis alati.
Tavateadvuse nõrkus on ajaloolise mälu ülim lühiajalisus, seda nii ontoloogilises kui fülogeneetilises plaanis. Suurim eksitav illusioon on progressi mõiste emotsionaalne läbielamine teadvust ja suhtumist kujundava faktorina ja ajaloolise regressi mittetunnistamine vaatamata ajaloo faktidele.

Milleks meile etikett?

12/3/2014

Välise märgi läbi ilmutab inimene oma sisemist olemust. Sümbolid on võimsad energeetilised märgid, mis annavad hetkega edasi kindla tervikliku sõnumi. Käitumine on sotsiaalsete suhete märgisüsteem. Žest ja tonaalsus on jätkuvalt üliolulised suhtlustegurid, mis annavad sõnadele tegelikult õige mõtte. Inimsuhetes pole sageli oluline mitte see, mida öeldakse, vaid see, kuidas seda öeldakse — tonaalsus ja žest võivad öeldud sõnale anda vastupidise tähenduse. Žest ja tonaalsus väljendavad inimese sisemaailma ega ole niisiis pelgad välised märgid.

Maitsevääratused etiketis tulenevad loomuliku taipamisvõime ja teadmise puudulikkusest. Teadmise aseme oleks õigem öelda: kasvatuse puudulikkusest, sest kasvatus, karakteri kujundamine on olulisem teadmiste kogumisest. Aristokraatia teab seda hästi — kasvatus on kõik. Teadmised on hangitavad, loomulikult teadmised ka etiketi kohta, aga kust on pärit etikett ise?

Surnutega ei sõdita

12/3/2014

Kultuur vaatab alati tagasi, tal on püha minevik, millele toetub ja põhjendub tänane päev. Surnud elavad edasi ja võtavad aktiivselt osa elavate elust, koguni määravad seda. Seetõttu on matusekommetel olnud eriline tähtsus alati ja kõikjal. Arhailisest ajast on tuntud austus surnute suhtes, loodusrahvaste matmiskommetes elab see eriline loomulik-vaistlik pieteet elu seletamatu müsteeriumi ees. Me tuleme kuskilt nii kaugelt, kuhu tavamälu ei ulatu, küll aga hinge mälu. Surija läheb ”oma rahva juurde” — see ürgne väljend on tänaseni kasutusel idapoolsetel rahvastel.

Selles ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus. Sellest ühtsuse mõistmisest kõnelevad ürgvanad traditsioonid: kurbuse väljendamine vastavate žestidega, matuserituaalid — sest mitte olla maetud tähendab olla neetud Jumala poolt.

Prostituudi hing

12/3/2014

Hiljaaegu vallandus kallutatud meedias kummaline raevupuhang Jaano Rässa ja Mart Raukase filmi ja raamatu “Prostitutsiooni fenomen ühiskonnas” pärast. Meeldivaks erandiks oli ülemöödunud nädala Den za Dnjomis ilmunud Virkko Lepassalu põhjalik analüüs „Müütide tapja“, mis tõi esile ka raevukriitika hämarad tagamaad. Aeg on teha vahekokkuvõtet.

Miks ärritab prostitutsiooniteema rahulik ja mõistuslik käsitlus, milles puuduvad nii otsesed üleskutsed kui ka emotsionaalne hukkamõist? Raevupuhangud olid seda arusaamatumad, et filmiga koos üllitasid needsamad autorid ka raamatu, mis selgitab filmi ideestikku ning sisaldab mitmeid uusi ja sügavaid vaatenurki prostitutsioonile nii õiguslikus kui ka filosoofilises mõttes.

9. märts 2001 [Jaan Kaplinski märkmed]

12/3/2014

Eesti Ekspressis on jutuks tulnud Einar Laigna tegevus ja isiksus. Mul oleks temast palju rääkida, aga jäägu see tulevaste memuaaride teemaks. Ei saa aga üle kiusatusest mõnd tähendust teha. E. L. oli kunagi mu lähemaid sõpru, siis aga läksid meie teed lahku ja vaevalt enam kunagi lähenevad, kuigi - jah, Allah teab paremini. E. L. on igatahes olnud minu tutvuskonnas ja ilmselt ka laiemas ringis inimene, kes on suutnud ise luua endale teise isiksuse, teise vaimu ja keha. Nõrgast poisikesest kasvatas ta end jõuliseks meheks ja kooli käsitööõpetajast teoloogiks, ülikooli õppejõuks, kultuuritegelaseks ja kõrgemaks sõjaväelaseks. Selline enda kujundamine nõuab inimeselt tohutut pingutust, pingutust, mis saab ilmselt lahutamatuks osaks isiksusest endast, pidevaks pingesolekuks. Jõud, jõupingutus - need on minu meelest saanud nii keskseks asjaks E.L. maailmapildis, et ta hindab kõike nende järgi. Ta ei armastand ennast enne kui kasvatas end tugevaks, nüüd oskab ta armastada ja austada vaid seda, olgu inimest või institutsiooni, millel on jõudu, väge. Loomulikult sobib selleks väga hästi katoliku kirik. Võiks ehk sobida ka islam, aga islamil ei ole pakkuda institutsiooni, ta on rohkem traditsioon ja liikumine ilma keskse juhtimiseta.