Eesti Ekspressis on jutuks tulnud Einar Laigna tegevus ja isiksus. Mul oleks temast palju rääkida, aga jäägu see tulevaste memuaaride teemaks. Ei saa aga üle kiusatusest mõnd tähendust teha. E. L. oli kunagi mu lähemaid sõpru, siis aga läksid meie teed lahku ja vaevalt enam kunagi lähenevad, kuigi - jah, Allah teab paremini. E. L. on igatahes olnud minu tutvuskonnas ja ilmselt ka laiemas ringis inimene, kes on suutnud ise luua endale teise isiksuse, teise vaimu ja keha. Nõrgast poisikesest kasvatas ta end jõuliseks meheks ja kooli käsitööõpetajast teoloogiks, ülikooli õppejõuks, kultuuritegelaseks ja kõrgemaks sõjaväelaseks. Selline enda kujundamine nõuab inimeselt tohutut pingutust, pingutust, mis saab ilmselt lahutamatuks osaks isiksusest endast, pidevaks pingesolekuks. Jõud, jõupingutus - need on minu meelest saanud nii keskseks asjaks E.L. maailmapildis, et ta hindab kõike nende järgi. Ta ei armastand ennast enne kui kasvatas end tugevaks, nüüd oskab ta armastada ja austada vaid seda, olgu inimest või institutsiooni, millel on jõudu, väge. Loomulikult sobib selleks väga hästi katoliku kirik. Võiks ehk sobida ka islam, aga islamil ei ole pakkuda institutsiooni, ta on rohkem traditsioon ja liikumine ilma keskse juhtimiseta.
Nii on E.L. pöördumine leigest ja jõuetust luterlusest katoliiklusse loomulik ja nii on loomulik ka tema siirdumine sõjaväe teenistusse. Sõjaväes avaldub jõud kõige puhtamal kujul, see on kõige jõulisem jõustruktuur ja seal on veel kõige elujõulisemad vanaaegsed jõulisuse, mehisuse, macholuse ideaalid.
Ma ei tea, kas E.L. on ohtlik ja kui ohtlik ta on. Ei ole teda kohand ligi kakskümmend aastat, pärast seda, kui ta tuli mind katoliikluse juurde tagasi tooma, seletas, kui halb on Idakirik oma tsesaropapismiga ja kui labased on idamaade võistluskunstid, kus vastasele jalaga näkku lüüakse võrreldes läänemaise rüütellusega, kus kasutatakse mõõka. Kommentaarid selle kohta, et sedasi vaatasid asjale ka samuraid ja et kungfud jt. ongi rohkem lihtrahva ja munkade võitlusvahendid, jäid mul tegemata. Hiljem tean, et E.L. tegeles julgeolekuarhiivide sorteerimisega, mis seisid - kui ma ei eksi - Pagari tänava keldris. Mis seal täpselt toimus, ma ei tea, igatahes kaotas ta selle koha, kuna olevat mingeid delikaatseid dokumente sealt välja toimetanud, - nii vähemalt ütles mulle tookordne peaministri abi Tiit Pruuli. Ilmselt pääses E.L. vahendusel julgeolekuarhiivist ringlusse ka minu kohta KGB poolt tehtud positiivne iseloomustus, mille avaldas tunane Eesti Aeg, kuhu ta oli jõudnud Ann Musta kaudu, kes tookord oli Laignast vaimustuses ja teda arhiivikeldris ka külastas. Seal oli E.L. tunnistand naerdes, et ongi kurat, kui A.M. teda kuradiga võrdles. See avab ühe, minu meelest võimukultusega seotud joone meie kangelases, nimelt tema kalduvuse vandeseltslusele, salaühingute loomisele. Ning teistpidi tema kalduvuse näha salaühinguid ka mujal. Mind jahmatas omal ajal kõige enam E.L. kirjatükk sealsamas Eesti Ajas, kus ta oma tavalises ex cathedra stiilis taaselustab väikeste katoliiklike variatsioonidega Siioni tarkade protokollidest tuntud ajalookujutelmad: konkreetselt väitis ta seal, et Ameerika vabamüürlikud ringkonnad püüavad Euroopa kultuuri hävitada sellega, et organiseerivad mitmel pool maailmas sõdu, mida ei olegi kavas võita, nende eesmärk on Euroopa üle ujutada võõrakultuursete põgenike massidega. Kelle vastu siis eurooplased peaksid seisma, kui vaja ka relvaga käes. Kord refereerisin seda kirjatükki ühele targale dominikaanile, kes tegi selle kohta kolm märkust: esiteks ei ole autor ajaloolane, teiseks ei esinda ta katoliku kiriku seisukohti ja kolmandaks on tema psüühika häiritud. Olen asja üle mõelnud, aga ei tea tänini, kas EL ise usub kõike, mis räägib, või mängib teatud rolli, mis kõige paremini tema eesmärkidega sobib. Kui vandenõuteooriad töötavad, miks neid mitte kasutada. E.L.-l on karismat ja soovi seda kasutada, inimesi mõjutada, üles kihutada, valitseda. Millegipärast aga ei ole tal õnnestund oma karismat edukamalt kasutada, nii nõukogude ajal kui nüüd eesti ajal on tema tegevusel olnud ajutist edu, ta on leidnud tähelepanu, kuid suuremat toetajaskonda ta pole saanud ja tema katsed poliitikas mingit rolli mängida ei viinud kuigi kaugele. Võibolla ta ei tunne end ka demokraatlikus-demagoogilises poliitikas hästi ja eelistab rangemaid, suletumaid ja hierarhilisemaid institutsioone nagu sõjavägi või kirik. Kirikuga on E.L. sattund konflikti, ilmselt sellepärast, et see on viimastel aastakümnetel muutunud vähem hierarhiliseks, avatumaks ja pluralistlikumaks. Sõjaväes on vanad käitumis- ja organisatsiooniskeemid paremini säilinud ja siin tunneb E.L. end arvatavasti paremini. Milles võiks konkreetselt avalduda E.L. ohtlikkus? On kaks joont, mis sunnivad ettevaatusele: esiteks tema armastus salaseltside ja vandenõuteooriate vastu, mida ta noorematele kindlasti püüab edasi anda ja teiseks tema maailmanägemise lähedus praegu läänemaailmas pead tõstvale fashismile ja neonatslusele. Vahel mõtlen, et temas elab edasi või on vanas põlves jälle ellu ärgand see poiss, kes kord Nõmmel luges särasilmil Saksa sõjaväeajakirja Signal, pani pähe saksa kiivri ja hüüdis Heil. Teisalt ei ole ta praeguses Eesti sõjaväes ainuke sõjahull, on teisi ja hullemaid, kellel puudub Laigna hariduslik taust ja isiksuse võlu. Üks noorem ohvitser ütles mulle, et E.L.-i vaateid ei võta sõjaväes keegi tõsiselt. Seal on ta aga usutavasti leidnud organisatsiooni, milles kehastub jõud, mida ta on valmis truult ja ennastsalgavalt teenima. Sõjaväkke lähevad rohkem või vähem sadomasohistlikud isiksused, võibolla teisiti see institutsioon ei saaks eksisteeridagi. Kamandada ja juhtida E.L. oskab, nähtavasti oskab ta ka alluda ja loodetavasti ei püüa ta sõjaväes organiseerida mingit oma salaseltsi või isiklikku pataljoni. Noortele tehnokraatidele ja lihtsalt napi humanitaarharidusega inimestele võib ta aga avaldada positiivset muljet, olla elavaks alternatiiviks praegusele raha- ja tõhususe ideoloogiale, esindada tõelist, kuigi vahel parasjagu hullu vanaaegset idealismi. Tema keerulised vahekorrad kirikuga jäägu kiriku enda arutada. Minule oli tunane sõprus E.L.-ga väga oluline, olen temalt mõndagi õppinud. Temas kohtasin inimest, kes tundis tõsist huvi filosoofia vastu, oskas aga samal ajal valmistada ilusaid nuge ja muud sepatööd, luua endale oma kätega huvitav keskkond, kus olid koos Nietzsche, kaktused, Bachi muusika ja oma sepistatud terariistad seinal. Mis roll oli minul tema elus, ma ei tea, usun aga, et ei eksi, kui ütlen, et olin see, kes soovitas tal minna õppima vaimulikuks ja kes seletas talle esimesena, et keskaeg ei olnud sugugi nii loll ja pime aeg, kui tavaliselt arvati. Mingil määral oleme olnud üksteise õpilased ja õpetajad, on siis hilisem elu läinud nagu on. Võibolla annab ka seda, et ta mind kompromiteeriva iseloomustuse sala-arhiivist välja toimetas, tõlgendada rituaalse aktina, millega ta lõikas läbi sidemed, mis olid kunagi olnud lähedased, mis aga teda ühel või teisel põhjusel segasid. Mind ei saanud ta allutada ega minule alluda, nii jäi üle vaid mind rituaalselt hukata. Olen isegi tahtnud teha midagi samasugust, tunnen aga, et nüüd on selliste tahtmiste aeg möödas. On aeg vaadata tagasi ja katsuda mõtestada oma minevikku, tulevikku on ju napilt. Minevikust tuleb meelde igasugust, näiteks üks varane öö E.L. kunagise kodu juures, kui me kuskilt tulles kaua kiikusime laste mänguplatsil kiigel ja millestki filosofeerisime. See oli ilus varane öö.
www.ekspress.ee
Kaplinski mõtteid veel: Kaplinski: Laari kiri Obamale alandab eesti rahvast
Ma ei tea, kas E.L. on ohtlik ja kui ohtlik ta on. Ei ole teda kohand ligi kakskümmend aastat, pärast seda, kui ta tuli mind katoliikluse juurde tagasi tooma, seletas, kui halb on Idakirik oma tsesaropapismiga ja kui labased on idamaade võistluskunstid, kus vastasele jalaga näkku lüüakse võrreldes läänemaise rüütellusega, kus kasutatakse mõõka. Kommentaarid selle kohta, et sedasi vaatasid asjale ka samuraid ja et kungfud jt. ongi rohkem lihtrahva ja munkade võitlusvahendid, jäid mul tegemata. Hiljem tean, et E.L. tegeles julgeolekuarhiivide sorteerimisega, mis seisid - kui ma ei eksi - Pagari tänava keldris. Mis seal täpselt toimus, ma ei tea, igatahes kaotas ta selle koha, kuna olevat mingeid delikaatseid dokumente sealt välja toimetanud, - nii vähemalt ütles mulle tookordne peaministri abi Tiit Pruuli. Ilmselt pääses E.L. vahendusel julgeolekuarhiivist ringlusse ka minu kohta KGB poolt tehtud positiivne iseloomustus, mille avaldas tunane Eesti Aeg, kuhu ta oli jõudnud Ann Musta kaudu, kes tookord oli Laignast vaimustuses ja teda arhiivikeldris ka külastas. Seal oli E.L. tunnistand naerdes, et ongi kurat, kui A.M. teda kuradiga võrdles. See avab ühe, minu meelest võimukultusega seotud joone meie kangelases, nimelt tema kalduvuse vandeseltslusele, salaühingute loomisele. Ning teistpidi tema kalduvuse näha salaühinguid ka mujal. Mind jahmatas omal ajal kõige enam E.L. kirjatükk sealsamas Eesti Ajas, kus ta oma tavalises ex cathedra stiilis taaselustab väikeste katoliiklike variatsioonidega Siioni tarkade protokollidest tuntud ajalookujutelmad: konkreetselt väitis ta seal, et Ameerika vabamüürlikud ringkonnad püüavad Euroopa kultuuri hävitada sellega, et organiseerivad mitmel pool maailmas sõdu, mida ei olegi kavas võita, nende eesmärk on Euroopa üle ujutada võõrakultuursete põgenike massidega. Kelle vastu siis eurooplased peaksid seisma, kui vaja ka relvaga käes. Kord refereerisin seda kirjatükki ühele targale dominikaanile, kes tegi selle kohta kolm märkust: esiteks ei ole autor ajaloolane, teiseks ei esinda ta katoliku kiriku seisukohti ja kolmandaks on tema psüühika häiritud. Olen asja üle mõelnud, aga ei tea tänini, kas EL ise usub kõike, mis räägib, või mängib teatud rolli, mis kõige paremini tema eesmärkidega sobib. Kui vandenõuteooriad töötavad, miks neid mitte kasutada. E.L.-l on karismat ja soovi seda kasutada, inimesi mõjutada, üles kihutada, valitseda. Millegipärast aga ei ole tal õnnestund oma karismat edukamalt kasutada, nii nõukogude ajal kui nüüd eesti ajal on tema tegevusel olnud ajutist edu, ta on leidnud tähelepanu, kuid suuremat toetajaskonda ta pole saanud ja tema katsed poliitikas mingit rolli mängida ei viinud kuigi kaugele. Võibolla ta ei tunne end ka demokraatlikus-demagoogilises poliitikas hästi ja eelistab rangemaid, suletumaid ja hierarhilisemaid institutsioone nagu sõjavägi või kirik. Kirikuga on E.L. sattund konflikti, ilmselt sellepärast, et see on viimastel aastakümnetel muutunud vähem hierarhiliseks, avatumaks ja pluralistlikumaks. Sõjaväes on vanad käitumis- ja organisatsiooniskeemid paremini säilinud ja siin tunneb E.L. end arvatavasti paremini. Milles võiks konkreetselt avalduda E.L. ohtlikkus? On kaks joont, mis sunnivad ettevaatusele: esiteks tema armastus salaseltside ja vandenõuteooriate vastu, mida ta noorematele kindlasti püüab edasi anda ja teiseks tema maailmanägemise lähedus praegu läänemaailmas pead tõstvale fashismile ja neonatslusele. Vahel mõtlen, et temas elab edasi või on vanas põlves jälle ellu ärgand see poiss, kes kord Nõmmel luges särasilmil Saksa sõjaväeajakirja Signal, pani pähe saksa kiivri ja hüüdis Heil. Teisalt ei ole ta praeguses Eesti sõjaväes ainuke sõjahull, on teisi ja hullemaid, kellel puudub Laigna hariduslik taust ja isiksuse võlu. Üks noorem ohvitser ütles mulle, et E.L.-i vaateid ei võta sõjaväes keegi tõsiselt. Seal on ta aga usutavasti leidnud organisatsiooni, milles kehastub jõud, mida ta on valmis truult ja ennastsalgavalt teenima. Sõjaväkke lähevad rohkem või vähem sadomasohistlikud isiksused, võibolla teisiti see institutsioon ei saaks eksisteeridagi. Kamandada ja juhtida E.L. oskab, nähtavasti oskab ta ka alluda ja loodetavasti ei püüa ta sõjaväes organiseerida mingit oma salaseltsi või isiklikku pataljoni. Noortele tehnokraatidele ja lihtsalt napi humanitaarharidusega inimestele võib ta aga avaldada positiivset muljet, olla elavaks alternatiiviks praegusele raha- ja tõhususe ideoloogiale, esindada tõelist, kuigi vahel parasjagu hullu vanaaegset idealismi. Tema keerulised vahekorrad kirikuga jäägu kiriku enda arutada. Minule oli tunane sõprus E.L.-ga väga oluline, olen temalt mõndagi õppinud. Temas kohtasin inimest, kes tundis tõsist huvi filosoofia vastu, oskas aga samal ajal valmistada ilusaid nuge ja muud sepatööd, luua endale oma kätega huvitav keskkond, kus olid koos Nietzsche, kaktused, Bachi muusika ja oma sepistatud terariistad seinal. Mis roll oli minul tema elus, ma ei tea, usun aga, et ei eksi, kui ütlen, et olin see, kes soovitas tal minna õppima vaimulikuks ja kes seletas talle esimesena, et keskaeg ei olnud sugugi nii loll ja pime aeg, kui tavaliselt arvati. Mingil määral oleme olnud üksteise õpilased ja õpetajad, on siis hilisem elu läinud nagu on. Võibolla annab ka seda, et ta mind kompromiteeriva iseloomustuse sala-arhiivist välja toimetas, tõlgendada rituaalse aktina, millega ta lõikas läbi sidemed, mis olid kunagi olnud lähedased, mis aga teda ühel või teisel põhjusel segasid. Mind ei saanud ta allutada ega minule alluda, nii jäi üle vaid mind rituaalselt hukata. Olen isegi tahtnud teha midagi samasugust, tunnen aga, et nüüd on selliste tahtmiste aeg möödas. On aeg vaadata tagasi ja katsuda mõtestada oma minevikku, tulevikku on ju napilt. Minevikust tuleb meelde igasugust, näiteks üks varane öö E.L. kunagise kodu juures, kui me kuskilt tulles kaua kiikusime laste mänguplatsil kiigel ja millestki filosofeerisime. See oli ilus varane öö.
www.ekspress.ee
Kaplinski mõtteid veel: Kaplinski: Laari kiri Obamale alandab eesti rahvast