Blaise Pascal. "Mõtted".
Tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum LOGOS, 1998. 623 lk.
Kogu inimese väärikus
seisneb mõtlemises.
Blaise Pascal
uured asjad sünnivad vaikselt ja märkamatult, ühel päeval lihtsalt ilmus lettidele meeldiv üllatus Blaise Pascali "Mõtted". Raamatu ilmumine ise on üha polariseeruvas ühiskondlikus mentaalsuspildis seaduspärane. Tegemist on katoliikliku doktriini üle mõtlemisega, mille aluspõhjaks on avaramalt kogu Pühakirja Kaanon.
Raamatu ilmumist tuleb pidada tähelepanuväärseks sündmuseks ja erilisi tänusõnu väärib tõlkija Kristiina Rossi töö, kes on suutnud edasi anda eesti keeles pascalilikku stiili ega ole vääratanud ka sisulise tõlke osas. Raamat on varustatud saatesõnaga, märkustega, tekstikriitiline aparatuur on laitmatu.
Tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum LOGOS, 1998. 623 lk.
Kogu inimese väärikus
seisneb mõtlemises.
Blaise Pascal
uured asjad sünnivad vaikselt ja märkamatult, ühel päeval lihtsalt ilmus lettidele meeldiv üllatus Blaise Pascali "Mõtted". Raamatu ilmumine ise on üha polariseeruvas ühiskondlikus mentaalsuspildis seaduspärane. Tegemist on katoliikliku doktriini üle mõtlemisega, mille aluspõhjaks on avaramalt kogu Pühakirja Kaanon.
Raamatu ilmumist tuleb pidada tähelepanuväärseks sündmuseks ja erilisi tänusõnu väärib tõlkija Kristiina Rossi töö, kes on suutnud edasi anda eesti keeles pascalilikku stiili ega ole vääratanud ka sisulise tõlke osas. Raamat on varustatud saatesõnaga, märkustega, tekstikriitiline aparatuur on laitmatu.
Blaise Pascal ei ole teoloog hariduselt, ta on mõtlev inimene, kes elab ja hingab oma kultuuri traditsioonis ja mõtleb sellest ja inimese seisundi üle selles. Pascal on katoliiklane selle sõna doktrinaarses mõttes, sest roomakatoliku kirik peab mõistust jumala kõrgeimaks anniks inimesele. Katoliku kultuur tähendab kõige eriti natuura, eriti inimese loomuse allutamist mõistuse abil tunnetatud tõele.
Kultuur peab olema kas metafüüsiliselt orienteeritud või teda pole üldse, ning selle metafüüsilise orienteerituse teoreetilised alused peavad olema formuleeritud täppisteaduse filigraanse hoolikusega. See kultuuriprotsess kestis sajandeid ja selles osalesid inimkonna ajaloo parimad ja selgeimad ajud kuni lõpliku dogmaatilise formuleerimiseni. See on tunnetustee esimeste sajandite pratistikast üle Thomase "Summa", ja lõplikult formuleerunud küpse ja eneseteadliku kultuurina Tridenti kirikukogul.
Pascal on lihtsalt oma kultuuris olelev, st mõtlev inimene. Mõtlemine on inimeseks olemise esimene moraalne kohustus, see on kokkuvõte valmis ja küpsest Õhtumaa kultuurist, mille on loonud ajalooline võitlev institutsioon Kirik ecclesia militans, mis on ühtlasi ecclesia triumphans ja mille universaalseks mudeliks maailma kultuuris on katedraal kui sümbol üksikosade harmoonilisest kuulumisest tervikusse, mis on ühteaegu Kord ja Ilu.
Mõtlemisvõime kriis
Lõppeva sajandi algusest on tundlikud ja läbinägeva mõtlemisega õhtumaalased Osvald Spengler ja Johan Huizinga kui nimetada tähtsamaid , fikseerinud Õhtumaa kultuuri sügava ja ohtliku allakäigu tunnuseid.
Huizinga kirjutab "Homo Ludensi" peatükis "Katastroofi ootel" järgmist: "Kõikjal levib kahtlus ühiskondliku korra suhtes, milles me elame, seletamatu hirm lähituleviku ees, kultuuri languse ja inimkonda ähvardava hukkumise tajumine. See ei ole ko¼maar, mis külastab meid öösel, kui mõistus on tegevusetu ja tuksub vaid elutuluke... Kõik kaob, mis enne oli kahtlematu ja püha... Tõde ja inimlikkus (actus humani), õigus ja mõistus."
Me elame kohutava ja kiire allakäigu, degenereerumise ajastul, mis ei puuduta mitte ainult Õhtumaad ja Euroopat, vaid kogu maailma. Seda allakäiku iseloomustab ühelt poolt igasuguse religioosse dimensiooni, eriti kristluse, Absoluudi eitamine üldse koos täieliku lahtiütlemisega kristlikust eestikast ja teisalt religioosse usu taastamine vanal traditsionaalsel tasemel.
Näide prantsuse vaimu allakäigust on ilmne, kui 17. sajand annab Pascali, siis 18. saj mõtlemisvõime lamendumine annab veel vaid Voltaire'i, Rousseau, Diderot', d'Alambert'i ja entsüklopedistid. Siis tuli Revolutsioon kui kogu universaalse korra eitus.
Praegune mõtlemisvõime kriis loob mulje ühiskonnast kui hallutsinatsioonist. See on kui kesknärvisüsteemi sügava kahjustuse resultaat, mis toob kaasa tervete vaistude hääbumise. Mõtlemist asendavad trendid, reklaam visuaalne sisendus, mis apelleerib nimelt individuaalse mõtlemisvõime puudumisele ja manipuleerib inimese ühiskondliku teadvusega. See puudutab nii kommerts- kui ka poliitilist reklaami ja eelkõige just viimast. Reklaam apelleerib rumalusele ja annab inimesele odava võimaluse tunda end ilma mingi pingutuseta ajaga kaasaskäijana. Visuaalsete kujundite kiire vahetumine (näiteks televisioonis) välistab igasuguse süvenemise ja hävitab mõtlemisvõime üldse, rääkimata veel mingist mõtlemiskvaliteedist.
See, mida tänapäeva inimene peab mõtlemiseks, ei oma filosoofilises tähenduses mõtlemisega midagi ühist. Teadmiste (ballastteadmised) ja informatsiooni tulv hävitavad mõtlemisvõime ja sulgevad tee TARKUSELE, paljuteadmine muutub vähetarkuseks, viktoriinid ja mälumängud on osa sellest lollitamisest. Intellektuaalne degradatsioon on totaalne ja hõlmab kahjuks erandid välja arvatud isegi ülikoole. Rumalus oma ülevoolavas ülekülluses peab praegu niisugust ülemaailmset orgiat oma kõikides avaldusvormides ja ulatuses, mis seni ajaloos tundmatu. Mõtlemisvõime ja tarkuse kängumisega kaasneb loogiliste ja esteetiliste funktsioonide ignorants. Praegust sootsiumi võib aktsepteerida ainult loogilise mõtlemise printsiipidest täielikult lahtiöelnuna. Mõtlemisvõimet ja tarkust asendab oskus kahekümnes keeles ja tingimata sanskriti keeles öelda mõnd rumalust.
See, et mõistus ei valitse enam natuurat, on sünnitanud uue poliitilise elu doktriini, mis on sõltumatu eetikast.
Pascal ja universaalne maailmakord
Pascal ei ole dogmaatik, vaid doktriini üle mõtlev inimene.
Alusdoktriini on formuleerinud Püha Augustinus ja see on õpetus universaalsest maailmakorrast, milles kõik üksikosad loovad harmoonilise terviku. Eimillestki loodud universum funktsioneerib Logoses. Korralagedus on kurjus ja kurjus on kahjulik, kuid ka see kuulub samasse süsteemi.
Maailm püsib korra mõistel (De ordo, I, 1,1). Korralagedus on üks korra osa. Kord on jumaliku ja inimliku mõistuse tagajärg, st mõistus peab valitsema kõigi ülejäänud jõudude üle. Mõistusele allumine viib õige koha leidmisele korras, millest tuleneb ka universaalne ilu mõiste. Kõik on allutatud terviku ilule. Seega peab ka kuri malum viima hea kasvule. Õhtumaa kultuuris peab inimese kogu tegevus läbi terve elu olema nähtud süüaluse silmadega kohtuprotsessil. Surm on kohus elu üle.
Pascal õpetab ja innustab meid selles inimeseks olemise raskes rollis, mis tähendab maailma universaalsele korrale allumist. Tarkuse tunnus on kuulekus ja alandlikkus, tõdeb Pascal ja hoiatab ühtlasi mässu, Uut Maailmakorda sünnitava Revolutsiooni eest.
Pascali mõte on peen ja aristokraatlik.
Intellectum da mihi Domine
Aquino Thomas
Eesti Ekspress 06. mai 1999
Kultuur peab olema kas metafüüsiliselt orienteeritud või teda pole üldse, ning selle metafüüsilise orienteerituse teoreetilised alused peavad olema formuleeritud täppisteaduse filigraanse hoolikusega. See kultuuriprotsess kestis sajandeid ja selles osalesid inimkonna ajaloo parimad ja selgeimad ajud kuni lõpliku dogmaatilise formuleerimiseni. See on tunnetustee esimeste sajandite pratistikast üle Thomase "Summa", ja lõplikult formuleerunud küpse ja eneseteadliku kultuurina Tridenti kirikukogul.
Pascal on lihtsalt oma kultuuris olelev, st mõtlev inimene. Mõtlemine on inimeseks olemise esimene moraalne kohustus, see on kokkuvõte valmis ja küpsest Õhtumaa kultuurist, mille on loonud ajalooline võitlev institutsioon Kirik ecclesia militans, mis on ühtlasi ecclesia triumphans ja mille universaalseks mudeliks maailma kultuuris on katedraal kui sümbol üksikosade harmoonilisest kuulumisest tervikusse, mis on ühteaegu Kord ja Ilu.
Mõtlemisvõime kriis
Lõppeva sajandi algusest on tundlikud ja läbinägeva mõtlemisega õhtumaalased Osvald Spengler ja Johan Huizinga kui nimetada tähtsamaid , fikseerinud Õhtumaa kultuuri sügava ja ohtliku allakäigu tunnuseid.
Huizinga kirjutab "Homo Ludensi" peatükis "Katastroofi ootel" järgmist: "Kõikjal levib kahtlus ühiskondliku korra suhtes, milles me elame, seletamatu hirm lähituleviku ees, kultuuri languse ja inimkonda ähvardava hukkumise tajumine. See ei ole ko¼maar, mis külastab meid öösel, kui mõistus on tegevusetu ja tuksub vaid elutuluke... Kõik kaob, mis enne oli kahtlematu ja püha... Tõde ja inimlikkus (actus humani), õigus ja mõistus."
Me elame kohutava ja kiire allakäigu, degenereerumise ajastul, mis ei puuduta mitte ainult Õhtumaad ja Euroopat, vaid kogu maailma. Seda allakäiku iseloomustab ühelt poolt igasuguse religioosse dimensiooni, eriti kristluse, Absoluudi eitamine üldse koos täieliku lahtiütlemisega kristlikust eestikast ja teisalt religioosse usu taastamine vanal traditsionaalsel tasemel.
Näide prantsuse vaimu allakäigust on ilmne, kui 17. sajand annab Pascali, siis 18. saj mõtlemisvõime lamendumine annab veel vaid Voltaire'i, Rousseau, Diderot', d'Alambert'i ja entsüklopedistid. Siis tuli Revolutsioon kui kogu universaalse korra eitus.
Praegune mõtlemisvõime kriis loob mulje ühiskonnast kui hallutsinatsioonist. See on kui kesknärvisüsteemi sügava kahjustuse resultaat, mis toob kaasa tervete vaistude hääbumise. Mõtlemist asendavad trendid, reklaam visuaalne sisendus, mis apelleerib nimelt individuaalse mõtlemisvõime puudumisele ja manipuleerib inimese ühiskondliku teadvusega. See puudutab nii kommerts- kui ka poliitilist reklaami ja eelkõige just viimast. Reklaam apelleerib rumalusele ja annab inimesele odava võimaluse tunda end ilma mingi pingutuseta ajaga kaasaskäijana. Visuaalsete kujundite kiire vahetumine (näiteks televisioonis) välistab igasuguse süvenemise ja hävitab mõtlemisvõime üldse, rääkimata veel mingist mõtlemiskvaliteedist.
See, mida tänapäeva inimene peab mõtlemiseks, ei oma filosoofilises tähenduses mõtlemisega midagi ühist. Teadmiste (ballastteadmised) ja informatsiooni tulv hävitavad mõtlemisvõime ja sulgevad tee TARKUSELE, paljuteadmine muutub vähetarkuseks, viktoriinid ja mälumängud on osa sellest lollitamisest. Intellektuaalne degradatsioon on totaalne ja hõlmab kahjuks erandid välja arvatud isegi ülikoole. Rumalus oma ülevoolavas ülekülluses peab praegu niisugust ülemaailmset orgiat oma kõikides avaldusvormides ja ulatuses, mis seni ajaloos tundmatu. Mõtlemisvõime ja tarkuse kängumisega kaasneb loogiliste ja esteetiliste funktsioonide ignorants. Praegust sootsiumi võib aktsepteerida ainult loogilise mõtlemise printsiipidest täielikult lahtiöelnuna. Mõtlemisvõimet ja tarkust asendab oskus kahekümnes keeles ja tingimata sanskriti keeles öelda mõnd rumalust.
See, et mõistus ei valitse enam natuurat, on sünnitanud uue poliitilise elu doktriini, mis on sõltumatu eetikast.
Pascal ja universaalne maailmakord
Pascal ei ole dogmaatik, vaid doktriini üle mõtlev inimene.
Alusdoktriini on formuleerinud Püha Augustinus ja see on õpetus universaalsest maailmakorrast, milles kõik üksikosad loovad harmoonilise terviku. Eimillestki loodud universum funktsioneerib Logoses. Korralagedus on kurjus ja kurjus on kahjulik, kuid ka see kuulub samasse süsteemi.
Maailm püsib korra mõistel (De ordo, I, 1,1). Korralagedus on üks korra osa. Kord on jumaliku ja inimliku mõistuse tagajärg, st mõistus peab valitsema kõigi ülejäänud jõudude üle. Mõistusele allumine viib õige koha leidmisele korras, millest tuleneb ka universaalne ilu mõiste. Kõik on allutatud terviku ilule. Seega peab ka kuri malum viima hea kasvule. Õhtumaa kultuuris peab inimese kogu tegevus läbi terve elu olema nähtud süüaluse silmadega kohtuprotsessil. Surm on kohus elu üle.
Pascal õpetab ja innustab meid selles inimeseks olemise raskes rollis, mis tähendab maailma universaalsele korrale allumist. Tarkuse tunnus on kuulekus ja alandlikkus, tõdeb Pascal ja hoiatab ühtlasi mässu, Uut Maailmakorda sünnitava Revolutsiooni eest.
Pascali mõte on peen ja aristokraatlik.
Intellectum da mihi Domine
Aquino Thomas
Eesti Ekspress 06. mai 1999