„KUTSE IGAVESSE LINNA“. Stsenarist ja režissöör Rein Raamat, operaatorid Arvo Vilu, Rein Raamatja Kalju Reintam, heli: Jüri Vood, montaa?: Peeter Brambat, produtsendid Helvi ja Rein Raamat. Video Betacam SP, 51 min 30 s, värviline. © Raamat-Film OÜ, 2003.
Jälginud Einar Laignat vaevalt mõne minuti, on igale dokumentalistile selge, et siit saaks hiilgava portreefilmi. Tegemist on särava ja äärmiselt põikpäise isikuga, kellel on julgus olla tema ise, kes on kord määranud enese jaoks oma identiteedi, kes on seda sirgjooneliselt järginud ja keda maailma arvamus temast praktiliselt ei huvita.
Jälginud Einar Laignat vaevalt mõne minuti, on igale dokumentalistile selge, et siit saaks hiilgava portreefilmi. Tegemist on särava ja äärmiselt põikpäise isikuga, kellel on julgus olla tema ise, kes on kord määranud enese jaoks oma identiteedi, kes on seda sirgjooneliselt järginud ja keda maailma arvamus temast praktiliselt ei huvita.
Millest arvustuses rääkida, kas port- reest või portreteeritavast, kas filmist või isikust, kellest film on tehtud? Mul on tunne, et antud juhul ei saa neid lahutada. Vahel on tunne, et Laigna oleks nagu iseendast filmi teinud, et re?issöör Rein Raamatu teeneks on vaid õnnestunud leid. Muidugi, ega need asjad nii lihtsalt käi, kuid Laigna isikut lahkamata filmi „Kutse igavesse linna“ käsitleda ei saa. Mis kütkestab publikut? Vastuoluli- sus. Kui filmi autor tahab, et vaataja pilk oleks naelutatud ekraanile, peab sõnum sisaldama ei-d ja jaa-d, mõtet ja vastu- mõtet. Ainult pilgu hoidmisest ekraanil on vähe. Vaataja peab uskuma seda, mi- da talle öeldakse, igasugune võltstoon tekitab temas kohe tõrke — ärge tulge mulle kärbseid pähe ajama! Selge, kui inimene saab ühel ja samal ajal teada, et mingi asi on korraga must ja valge, siis ta seda ei usu. Autori kohus on vaatajat veenda, et see on võimalik, ja mitte kuidagi kompromissiks lörtsitult halli- na ja määrdununa, vaid just nii — ühel ja samal ajal läikiva süsimustana ja kiis- kava lumivalgena.
Kui autor ülesandega toime tuleb, on tegemist hea filmiga, kui ei tule, räägi- me läbikukkumisest, nagu ka siis, kui mingit antiteesi teoses üldse ei ilmne. Laigna-filmi puhul ei ole vussimine- kut suurt karta, Laigna on ideaalne port- reteeritav, ta koguni naudib oma ebata- valisust, oma jutus ta lausa pillab para- doksi paradoksi järel. Veel enam! Laig- na ise veenab vaatajat oma vastakuste paikapidavuses ning re?issöör võiks liigse sekkumisega filmi ainult ära rikkuda. Portreteeritava esimene vastandus ei ole religioossus ja militarism, mis loo- mulikult kohe silma torkab. Minu mee- lest on olulisim kõrkus ja tahe teenida, mis esialgu nagu varju jääb, ent pika- peale domineerima hakkab. Katoliiklased loetlevad seitset sur- mapattu: kõrkus, ahnus, iharus, kade- dus, liigsöömine ja liigjoomine, viha ning südamelaiskus. Laigna ei varjagi esimest ja eelviimast; tundub, et teistest on ta päris puhas, südamelaiskusele ko- guni absoluutne antipood, nimelt jutlus- taja ja tõekuulutaja.
Siirus tekitab alati sümpaatiat, ent küüniline avameelsus on liiast. Laigna kõnnib täpselt noateral. Ta peab eestlasi matsideks ja luterlasi teisejärgulisteks inimesteks, see peaks äratama vaatajas põlgust, ent tekitab ja süvendab hoopis- ki huvi isiku vastu, kuna Laigna salli- matus kõige vastu, mis tema maailma pildist erineb, on kuidagi loomulik, tõe- truu ja kuulub loogilise osana nii isiku kui portree (see tähendab Rein Raamatu filmi) juurde. Laigna kõrkus on viinud ta äärmise parempoolsuseni. Mina olen vasakpool- ne ning ma võiksin loetleda üksteise jä- rel, millised Laigna argumendid ei ole vettpidavad. Laigna jutlustab koguni aadellusest, väärtustab baltisakslust. Kohe tekiks küsimus, mis sunnib teda aadellust ja õilsust siduma, ning kohe on ka selge, et portreteeritaval on oma maailmapilt ning ta lihtsalt ei näe asju, mis seda ei tõesta. Ja miks siis meie sotsiaaldemokraa- did ei protesteeri seesuguse sotsiaaldar- vinismi vastu? Miks siis meie võrd- õiguslikkuse eest võitlejad ei märka ras- sismi Laigna jutus? Aga sellepärast, et keegi ei viitsi jännata, ei taha oma käsi määrida, kõik on just seesugused muga- vad kompromissi otsijad, kelleks Laigna neid peab. Ja veel seepärast, et filmil (ma ei pea silmas praegu Raamatu filmi, vaid kinokunsti üldse) pole mingit mõ- ju, kellegi positsiooni ja rahakotti Laigna seisukohad isiklikult ei riiva. Püüdsin kujutleda, mida arvaks Laigna-filmi vaadates tõsikristlane, mo- raaliapostel, teoloog, psühhiaater, aja- loolane, politoloog, esteet ning nn tava- vaataja.
Kristlane vangutaks ilmselt pead — milline uskumatu sallimatus õhkub Laignast! Kus on siin armastus kaas- inimese vastu? Ristiusu õpetusest ar- masta ligimest nagu iseennast on täidetud ainult tagumine pool. Moraaliapostel läheks marru — milline edevusehunnik, muud ta ei tee, kui kergitab oma saba! Teoloog märkaks, et Laigna eelistab kristluse asemel rääkida katoliiklusest, andes sellele terminile oma tõlgenduse. Kui teoloog oleks veidigi orientalisti kalduvustega, siis ei teki tal kahtlust, kust pärineb Laigna kirjeldatud täius- liku maailma ja ühiskonna pilt. Sellel on kasinalt ühist (ehkki kokkupuutepunk- te leidub) katoliiklike ja saksa kultuuri ideaalidega, veidi rohkem tõepoolest je- suiitlusega, ent pigem on omaks võetud sikhism, mis on samuti raudselt mono- teistlik ja ühendab endas hinduismi ja islami. Sikhid kujutavad endast õilsat sõjaväestatud vennaskonda, neil on seal rituaalidele rajatud kastiühiskond ning juhi- ehk gurukultus; nemad täristavad ja kummardavad relvi, nemad nõuavad absoluutset pühendumust.
Psühhiaater diagnoosiks ilmselt neu- roosi, inimese täiesti oma valdusesse haaranud idée fixe’i — tegemist on ju lau- sa monomaaniaga! Ajaloolane tabaks mitu viga — neist olulisem on Rooma impeeriumi ja kristluse vahekordade selgitamata jätmine, Antiik-Rooma ja katoliikliku Rooma samastamine. Poli- toloog mõistaks — Laigna ülistab totali- taarset ühiskonda, ja teeb seda õppe- jõuna koguni kuskil riiklikus sõjakoolis! Ent siis lööb käega, ah tühja kah, ei hak- ka mina jändama, sellest võib sigida ebameeldivusi isiklikult mullegi. Esteet aga tõdeks — võluv, jäägitult veetlev, mis sest, et ilmselt on meelega välja- kutsuv ja provotseeriv, õnge jääb see, kes hakkab vastu vaidlema.
Tavavaataja on kindlasti haaratud Laigna kütkestavast isikust, ta peaks pi- siasjade kallal norimist lausa kohatuks. Mis te urgitsete, parem tundke mõnu! Ja muidugi on tavavaataja suhtumise kujundanud Rein Raamatu re?ii, mis püsib ainuõigel konstruktsioonil — si- suliselt on tegemist autoportreega, kogu filmi tekstiline osa püsib Laigna mono- loogil. Vahest on autori vastutusest kõr- valehiilimine, ei ole tahetud sekkuda? Ja ikkagi on autori näiline eemaldu- mine täistabamus kahes mõttes. Esiteks on see jumala karakteripärane. Asjaolu, et Laigna avameelselt ning pikalt-pikalt endast räägib, iseloomustab teda pare- mini kui jutt, mida ta räägib. Ei mingit dialoogi, ainult üks kõikehõlmav mono- loog, millest hoovab eneseusku ja totaal- set enesekindlust! Teiseks on Laigna tõepoolest hea jutustaja, tal on isiku- pärane kõnemeloodia, iseloomulik mii- mika ja ?estikulatsioon. Igatahes on meeldiv, kui keegi ei tee katsetki omakasupüüdlikult kavaldada ja vingerdada, vaid ütleb otse, mis ta maailma asjadest arvab. Laigna meeldi- vaimaks jooneks on see, et ta ei soovigi kellelegi meeldida, ning Raamat on selle harva esineva omaduse täpselt ja neut- raalselt meile edastanud.
Olev Remasu
Kui autor ülesandega toime tuleb, on tegemist hea filmiga, kui ei tule, räägi- me läbikukkumisest, nagu ka siis, kui mingit antiteesi teoses üldse ei ilmne. Laigna-filmi puhul ei ole vussimine- kut suurt karta, Laigna on ideaalne port- reteeritav, ta koguni naudib oma ebata- valisust, oma jutus ta lausa pillab para- doksi paradoksi järel. Veel enam! Laig- na ise veenab vaatajat oma vastakuste paikapidavuses ning re?issöör võiks liigse sekkumisega filmi ainult ära rikkuda. Portreteeritava esimene vastandus ei ole religioossus ja militarism, mis loo- mulikult kohe silma torkab. Minu mee- lest on olulisim kõrkus ja tahe teenida, mis esialgu nagu varju jääb, ent pika- peale domineerima hakkab. Katoliiklased loetlevad seitset sur- mapattu: kõrkus, ahnus, iharus, kade- dus, liigsöömine ja liigjoomine, viha ning südamelaiskus. Laigna ei varjagi esimest ja eelviimast; tundub, et teistest on ta päris puhas, südamelaiskusele ko- guni absoluutne antipood, nimelt jutlus- taja ja tõekuulutaja.
Siirus tekitab alati sümpaatiat, ent küüniline avameelsus on liiast. Laigna kõnnib täpselt noateral. Ta peab eestlasi matsideks ja luterlasi teisejärgulisteks inimesteks, see peaks äratama vaatajas põlgust, ent tekitab ja süvendab hoopis- ki huvi isiku vastu, kuna Laigna salli- matus kõige vastu, mis tema maailma pildist erineb, on kuidagi loomulik, tõe- truu ja kuulub loogilise osana nii isiku kui portree (see tähendab Rein Raamatu filmi) juurde. Laigna kõrkus on viinud ta äärmise parempoolsuseni. Mina olen vasakpool- ne ning ma võiksin loetleda üksteise jä- rel, millised Laigna argumendid ei ole vettpidavad. Laigna jutlustab koguni aadellusest, väärtustab baltisakslust. Kohe tekiks küsimus, mis sunnib teda aadellust ja õilsust siduma, ning kohe on ka selge, et portreteeritaval on oma maailmapilt ning ta lihtsalt ei näe asju, mis seda ei tõesta. Ja miks siis meie sotsiaaldemokraa- did ei protesteeri seesuguse sotsiaaldar- vinismi vastu? Miks siis meie võrd- õiguslikkuse eest võitlejad ei märka ras- sismi Laigna jutus? Aga sellepärast, et keegi ei viitsi jännata, ei taha oma käsi määrida, kõik on just seesugused muga- vad kompromissi otsijad, kelleks Laigna neid peab. Ja veel seepärast, et filmil (ma ei pea silmas praegu Raamatu filmi, vaid kinokunsti üldse) pole mingit mõ- ju, kellegi positsiooni ja rahakotti Laigna seisukohad isiklikult ei riiva. Püüdsin kujutleda, mida arvaks Laigna-filmi vaadates tõsikristlane, mo- raaliapostel, teoloog, psühhiaater, aja- loolane, politoloog, esteet ning nn tava- vaataja.
Kristlane vangutaks ilmselt pead — milline uskumatu sallimatus õhkub Laignast! Kus on siin armastus kaas- inimese vastu? Ristiusu õpetusest ar- masta ligimest nagu iseennast on täidetud ainult tagumine pool. Moraaliapostel läheks marru — milline edevusehunnik, muud ta ei tee, kui kergitab oma saba! Teoloog märkaks, et Laigna eelistab kristluse asemel rääkida katoliiklusest, andes sellele terminile oma tõlgenduse. Kui teoloog oleks veidigi orientalisti kalduvustega, siis ei teki tal kahtlust, kust pärineb Laigna kirjeldatud täius- liku maailma ja ühiskonna pilt. Sellel on kasinalt ühist (ehkki kokkupuutepunk- te leidub) katoliiklike ja saksa kultuuri ideaalidega, veidi rohkem tõepoolest je- suiitlusega, ent pigem on omaks võetud sikhism, mis on samuti raudselt mono- teistlik ja ühendab endas hinduismi ja islami. Sikhid kujutavad endast õilsat sõjaväestatud vennaskonda, neil on seal rituaalidele rajatud kastiühiskond ning juhi- ehk gurukultus; nemad täristavad ja kummardavad relvi, nemad nõuavad absoluutset pühendumust.
Psühhiaater diagnoosiks ilmselt neu- roosi, inimese täiesti oma valdusesse haaranud idée fixe’i — tegemist on ju lau- sa monomaaniaga! Ajaloolane tabaks mitu viga — neist olulisem on Rooma impeeriumi ja kristluse vahekordade selgitamata jätmine, Antiik-Rooma ja katoliikliku Rooma samastamine. Poli- toloog mõistaks — Laigna ülistab totali- taarset ühiskonda, ja teeb seda õppe- jõuna koguni kuskil riiklikus sõjakoolis! Ent siis lööb käega, ah tühja kah, ei hak- ka mina jändama, sellest võib sigida ebameeldivusi isiklikult mullegi. Esteet aga tõdeks — võluv, jäägitult veetlev, mis sest, et ilmselt on meelega välja- kutsuv ja provotseeriv, õnge jääb see, kes hakkab vastu vaidlema.
Tavavaataja on kindlasti haaratud Laigna kütkestavast isikust, ta peaks pi- siasjade kallal norimist lausa kohatuks. Mis te urgitsete, parem tundke mõnu! Ja muidugi on tavavaataja suhtumise kujundanud Rein Raamatu re?ii, mis püsib ainuõigel konstruktsioonil — si- suliselt on tegemist autoportreega, kogu filmi tekstiline osa püsib Laigna mono- loogil. Vahest on autori vastutusest kõr- valehiilimine, ei ole tahetud sekkuda? Ja ikkagi on autori näiline eemaldu- mine täistabamus kahes mõttes. Esiteks on see jumala karakteripärane. Asjaolu, et Laigna avameelselt ning pikalt-pikalt endast räägib, iseloomustab teda pare- mini kui jutt, mida ta räägib. Ei mingit dialoogi, ainult üks kõikehõlmav mono- loog, millest hoovab eneseusku ja totaal- set enesekindlust! Teiseks on Laigna tõepoolest hea jutustaja, tal on isiku- pärane kõnemeloodia, iseloomulik mii- mika ja ?estikulatsioon. Igatahes on meeldiv, kui keegi ei tee katsetki omakasupüüdlikult kavaldada ja vingerdada, vaid ütleb otse, mis ta maailma asjadest arvab. Laigna meeldi- vaimaks jooneks on see, et ta ei soovigi kellelegi meeldida, ning Raamat on selle harva esineva omaduse täpselt ja neut- raalselt meile edastanud.
Olev Remasu