Kultuur vaatab alati tagasi, tal on püha minevik, millele toetub ja põhjendub tänane päev. Surnud elavad edasi ja võtavad aktiivselt osa elavate elust, koguni määravad seda. Seetõttu on matusekommetel olnud eriline tähtsus alati ja kõikjal. Arhailisest ajast on tuntud austus surnute suhtes, loodusrahvaste matmiskommetes elab see eriline loomulik-vaistlik pieteet elu seletamatu müsteeriumi ees. Me tuleme kuskilt nii kaugelt, kuhu tavamälu ei ulatu, küll aga hinge mälu. Surija läheb ”oma rahva juurde” — see ürgne väljend on tänaseni kasutusel idapoolsetel rahvastel.
Selles ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus. Sellest ühtsuse mõistmisest kõnelevad ürgvanad traditsioonid: kurbuse väljendamine vastavate žestidega, matuserituaalid — sest mitte olla maetud tähendab olla neetud Jumala poolt.
Selles ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus. Sellest ühtsuse mõistmisest kõnelevad ürgvanad traditsioonid: kurbuse väljendamine vastavate žestidega, matuserituaalid — sest mitte olla maetud tähendab olla neetud Jumala poolt.