On hilissuve lopsakas küpsus, mille viljade rikkuse taga aimub õhus ja maas juba sügise kaduvikku ja kõdu. Aastaajad elavad oma elu, looduse kalender käib oma rada mingi masendava järjekindlusega. Ja ajavoolul ei näi olevat midagi tegemist nende inimestega, kes tulevad, hetke on, ja kaovad. Maa võtab nad endasse ja seepärast öeldi vanas keeles, et nii maa kui inimene on põrm.
Siin Põhja-Eesti kaunis külas, mis lookleb koos jõega, algab küla vana vesiveskiga, millest järel ainult pae- ja põllukividest hoolikalt laotud müürijäänused ning kaared, mille korrapärasus kõneleb tegijatest. Selle keskel seisab tardunult roostes turbiin nagu seiskunud aeg. Ümberringi vohab vööni rohi. Sama on ainult vee kohin kärestiku kividel.
Siin oli kunagi, vaevalt pool sajandit tagasi, õitsev küla koorejaama, poe ning uhke suure rahvamajaga, mille külaelanikud ise olid ehitanud ja kus heinaajalgi ei lakanud näidendiproovid ja peod. Taluõuedel mängisid lastekarjad.
Praegu on see küla nagu pärast Põhjasõja katku.
Siin Põhja-Eesti kaunis külas, mis lookleb koos jõega, algab küla vana vesiveskiga, millest järel ainult pae- ja põllukividest hoolikalt laotud müürijäänused ning kaared, mille korrapärasus kõneleb tegijatest. Selle keskel seisab tardunult roostes turbiin nagu seiskunud aeg. Ümberringi vohab vööni rohi. Sama on ainult vee kohin kärestiku kividel.
Siin oli kunagi, vaevalt pool sajandit tagasi, õitsev küla koorejaama, poe ning uhke suure rahvamajaga, mille külaelanikud ise olid ehitanud ja kus heinaajalgi ei lakanud näidendiproovid ja peod. Taluõuedel mängisid lastekarjad.
Praegu on see küla nagu pärast Põhjasõja katku.
Universaalne maailmakord
Läbi tuhandete aastate on talupojaseisus olnud püha. Tema on toitnud kogu ühiskonda ja andnud linnale ka terveid, kulutamata, värskeid inimesi. Talupoegkond on juured mullas, millest toitub kogu ühiskond. Keskaegsel gravüüril ühiskonnapuust ei ole talupojad mitte ainult juurte juures, vaid ka puu ladvas viimase tipuna. Teised seisused jäävad nende vahele. Seega on talupoeg algus ja ots ühiskonna elupuus.
Talupojatarkus tähendab kooskõlalist elu maailmakorra muutumatute seadustega. Talupojatarkus on lihtne: narrid põldu ühe korra ja põld narrib sind üheksa korda. Seega: inimene võib mitte hoolida maailmakõiksuse seadustest, kuid tagajärjed peab ikkagi kandma ise. Olgu see tema suur õigus.
Universaalsest maailmakorrast on kirjutatud juba antiikajal. Klassikalise fundamentaalse esimese traktaadi universaalsest maailmakorrast kirjutas Aurelius Augustinus (354–430) teoses “De ordo”. Selle kohaselt ei ole maailmas kaost, vaid seaduspärasuste süsteem – ordo, kord. Kõik korralagedus on kurjus ja kahjulik. Seda sotsiaalses elus, esteetikas, perekonnaelus, muusikas, eetikas, riiklikus korralduses, poliitikas, kus tahes. Universumi kord puudutab iga eluilmingut ka maa peal. Maailm püsib korra mõistel, millest fragmendid moodustavad ühe imeilusa terviku, seaduspärasuste süsteemi, millest ei jää välja ükski elunähtus. See on universaalne kosmilise korra terviklikkus. Kord on jumaliku ja inimliku mõistuse tagajärg, s.t mõistus peab valitsema kõigi ülejäänud jõudude üle. Mõistus teeb seda teadmise läbi maailmakorrast ja oma õige koha leidmisel selles. Maailmakorras on ka tema ainulaadne ilu.
Universaalse maailmakorra objektiivsus tähendab seda, et ta on sõltumatu inimteadvusest ja tahtest. Ei saa muuta looduse ega eetika seadusi. Kuid neid võib eirata.
Mees ja naine
Inimolendiga on juhtunud midagi kummalist – ta on unustanud vana tarkuse, milles maailm ja elu püsib. Ja hoiakud on niisugused, nagu võiks mingi inimkooslus häälteenamusega otsustada ja muuta looduse seadusi endid. Räägitakse uuest maailmakorrast – eks olnud see kogu lähimineviku mõtteviisi keskne sisu. Kõik tuleb teha teisiti kui seni. Selgub, et tuhanded aastad on inimesed elanud valesti.
Eks inimtervik koosne ju mehest ja naisest. Need kaks koos moodustavad täiusliku inimterviku ja abielu on täiuslik inimene. Kas ei kõnelegi tühi küla sellest uuest maailmakorrast?
Elu pinge on kahe pooluse vahel, ka sugupoolte vaheline pinge on eeltingimus igale loomingule. Elu sellel pingel püsibki. Selles ei ole midagi naisevaenulikku, et mees ületab naist pea kõikides eluvaldkondades, rääkimata sellest, et iga rahvuse ja riigi loojad on olnud mehed. Kuid nende kõrval on seisnud naised naistena. Tihti varjus. Naised võivad meeletult tugevad olla. Mees esindab loovat isaprintsiipi. Ta on talupoeg, ja talupoeg on kuningas. Just patriarhaalne ühiskond lõi erilise naiseaustuse ja -kultuse, kurtuaasia, kus naine oli austatud daami ja emana.
Kui mees mandub ja feminiseerub, ilmub selle protestina emantsipeeritud naine kui nähtus kultuuri langusest ja rahvuse lagunemisest. Naine emantsipeerub, kui mehes ei ole enam meest, kes kehastab mõõka ja vaimu, rahvast ja riiki, võimu ja kultuuri; kui ta on lakanud olemast meheliku kuningliku energia kandja.
Isade maa
Isamaa on isade maa, kes puhkavad selle mullas. Mina olen seda tundnud: ükski maa ei tuksu mulle vastu, kui ma heidan ta peale puhkama, ainult ühest mullapõuest koputatakse vastu. Meil on ainult üks isamaa, hoiame me teda endale, s.t oma lastele. Esiisadele mõteldes nutan su pärast, Eestimaa.
www.maaleht.ee
Kuidas rahvus ellu jääks
«Küsimus on rahvuse eksistentsis,» oli erukolonel Einar Laigna loengu esimene mõte. «Probleemid on samad, mis olid Mükeene ajastul ja Rooma impeeriumi päevil: sõltumatus ja peremeheks olek.»
Laigna juhtis ettekandes tähelepanu filosoof Aristotelesele, kelle sõnul on maaharija sõltumatu kodanik ja tema seisus eriline, sest ta toidab rahvast. Laigna viitas sellelegi, miks teda maaelu paelub. Ta on sündinud maal ja teinud seal oma kätega kõiki töid. Elati elektrita, kuid elutoas oli suur kapp raamatuid täis ning neist ammutati tarkust.
Suure osa erudiidi loengust moodustas teema «Talu kui eluviis».
Laigna ütles, et teab ajaloost maaelu planeeringuid, mida viidi ellu põlvest põlve sajandite kestel. Taotleti stabiilsust.
«Kuidas saab stabiilsuseta, alatasa reegleid rikkudes edu saavutada?» küsis ta ning vastas ise: «Edu võib ju olla, kuid see on lühiajaline. Kui aina proovitakse ja katsetatakse ning iga viie aasta jooksul kurssi vahetatakse, võidakse proovima jäädagi.»
Laigna soovitas õppida ajaloost.
«Talupojakultuur põhineb loodusseadustel,» toonitas ta. «Vanasti jagasid lastele õpetust vanavanemad. Praegusajal on vanaemad ja vanaisad lastelastest enamasti eraldatud ning tagajärg on, et vanarahva tarkusest ilma jäänud noored on eluaeg pubekad, neid on võimalik niinimetatud trendidega igas suunas mõjutada.»
Lektor rääkis talust kui põllumajandussaaduste tootjast ja elu edasikandjast. Need mõlemad rollid on meil muutunud hägusaks.
«Kui piirid kinni panna, on meil varsti nälg käes. Rahvas, kel puudub oma leib, pole iseseisev. Hiina näiteks on seadnud endale eesmärgiks süüa oma maa leiba ja ta elabki selle järgi,» kõneles Laigna.
Ta ütles, et on olnud türgi, kurdi ja iraani peredes ning näinud seal palju lapsi, tõsi küll, need on tihtipeale kasimata, aga elurõõmsad. Türklase autos on lapsi raske kokku lugeda, aga Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides liikudes on ta märganud ilusate ja kallite autode tagaistmetel peaasjalikult koeri. Eesti teedel sõidavad veel kallimad autod.
«Mis on olulisem, kas tugev majandus või allesjäämine?» esitas Einar Laigna küsimuse. Teine küsimus on, kuidas ja kellena elama jääda.
«Majanduse ülesehitamiseks pole vaja eesti rahvast hävitada,» lausus ta. Ehk teiste tema sõnadega: «Meie rahva säilimiseks oma territooriumil ei tohi tegutseda põhimõttel «Toota palju ja odavalt». Maksab mõelda, mis on selle hind.»
Enese säilitamise eesmärgil on Laigna arvates vaja edendada taluelu ja see on eelkõige riigi ülesanne.
«Eesti rahval on ainulaadne intellektuaalne potentsiaal,» sõnas ta. «Aga tal puudub julgus.» Sellega põhjendas ta eesti rahva sügavat kummardumist mõisahärrade, Moskva ja Brüsseli ees.
sakala.ajaleht.ee 2007
Läbi tuhandete aastate on talupojaseisus olnud püha. Tema on toitnud kogu ühiskonda ja andnud linnale ka terveid, kulutamata, värskeid inimesi. Talupoegkond on juured mullas, millest toitub kogu ühiskond. Keskaegsel gravüüril ühiskonnapuust ei ole talupojad mitte ainult juurte juures, vaid ka puu ladvas viimase tipuna. Teised seisused jäävad nende vahele. Seega on talupoeg algus ja ots ühiskonna elupuus.
Talupojatarkus tähendab kooskõlalist elu maailmakorra muutumatute seadustega. Talupojatarkus on lihtne: narrid põldu ühe korra ja põld narrib sind üheksa korda. Seega: inimene võib mitte hoolida maailmakõiksuse seadustest, kuid tagajärjed peab ikkagi kandma ise. Olgu see tema suur õigus.
Universaalsest maailmakorrast on kirjutatud juba antiikajal. Klassikalise fundamentaalse esimese traktaadi universaalsest maailmakorrast kirjutas Aurelius Augustinus (354–430) teoses “De ordo”. Selle kohaselt ei ole maailmas kaost, vaid seaduspärasuste süsteem – ordo, kord. Kõik korralagedus on kurjus ja kahjulik. Seda sotsiaalses elus, esteetikas, perekonnaelus, muusikas, eetikas, riiklikus korralduses, poliitikas, kus tahes. Universumi kord puudutab iga eluilmingut ka maa peal. Maailm püsib korra mõistel, millest fragmendid moodustavad ühe imeilusa terviku, seaduspärasuste süsteemi, millest ei jää välja ükski elunähtus. See on universaalne kosmilise korra terviklikkus. Kord on jumaliku ja inimliku mõistuse tagajärg, s.t mõistus peab valitsema kõigi ülejäänud jõudude üle. Mõistus teeb seda teadmise läbi maailmakorrast ja oma õige koha leidmisel selles. Maailmakorras on ka tema ainulaadne ilu.
Universaalse maailmakorra objektiivsus tähendab seda, et ta on sõltumatu inimteadvusest ja tahtest. Ei saa muuta looduse ega eetika seadusi. Kuid neid võib eirata.
Mees ja naine
Inimolendiga on juhtunud midagi kummalist – ta on unustanud vana tarkuse, milles maailm ja elu püsib. Ja hoiakud on niisugused, nagu võiks mingi inimkooslus häälteenamusega otsustada ja muuta looduse seadusi endid. Räägitakse uuest maailmakorrast – eks olnud see kogu lähimineviku mõtteviisi keskne sisu. Kõik tuleb teha teisiti kui seni. Selgub, et tuhanded aastad on inimesed elanud valesti.
Eks inimtervik koosne ju mehest ja naisest. Need kaks koos moodustavad täiusliku inimterviku ja abielu on täiuslik inimene. Kas ei kõnelegi tühi küla sellest uuest maailmakorrast?
Elu pinge on kahe pooluse vahel, ka sugupoolte vaheline pinge on eeltingimus igale loomingule. Elu sellel pingel püsibki. Selles ei ole midagi naisevaenulikku, et mees ületab naist pea kõikides eluvaldkondades, rääkimata sellest, et iga rahvuse ja riigi loojad on olnud mehed. Kuid nende kõrval on seisnud naised naistena. Tihti varjus. Naised võivad meeletult tugevad olla. Mees esindab loovat isaprintsiipi. Ta on talupoeg, ja talupoeg on kuningas. Just patriarhaalne ühiskond lõi erilise naiseaustuse ja -kultuse, kurtuaasia, kus naine oli austatud daami ja emana.
Kui mees mandub ja feminiseerub, ilmub selle protestina emantsipeeritud naine kui nähtus kultuuri langusest ja rahvuse lagunemisest. Naine emantsipeerub, kui mehes ei ole enam meest, kes kehastab mõõka ja vaimu, rahvast ja riiki, võimu ja kultuuri; kui ta on lakanud olemast meheliku kuningliku energia kandja.
Isade maa
Isamaa on isade maa, kes puhkavad selle mullas. Mina olen seda tundnud: ükski maa ei tuksu mulle vastu, kui ma heidan ta peale puhkama, ainult ühest mullapõuest koputatakse vastu. Meil on ainult üks isamaa, hoiame me teda endale, s.t oma lastele. Esiisadele mõteldes nutan su pärast, Eestimaa.
www.maaleht.ee
Kuidas rahvus ellu jääks
«Küsimus on rahvuse eksistentsis,» oli erukolonel Einar Laigna loengu esimene mõte. «Probleemid on samad, mis olid Mükeene ajastul ja Rooma impeeriumi päevil: sõltumatus ja peremeheks olek.»
Laigna juhtis ettekandes tähelepanu filosoof Aristotelesele, kelle sõnul on maaharija sõltumatu kodanik ja tema seisus eriline, sest ta toidab rahvast. Laigna viitas sellelegi, miks teda maaelu paelub. Ta on sündinud maal ja teinud seal oma kätega kõiki töid. Elati elektrita, kuid elutoas oli suur kapp raamatuid täis ning neist ammutati tarkust.
Suure osa erudiidi loengust moodustas teema «Talu kui eluviis».
Laigna ütles, et teab ajaloost maaelu planeeringuid, mida viidi ellu põlvest põlve sajandite kestel. Taotleti stabiilsust.
«Kuidas saab stabiilsuseta, alatasa reegleid rikkudes edu saavutada?» küsis ta ning vastas ise: «Edu võib ju olla, kuid see on lühiajaline. Kui aina proovitakse ja katsetatakse ning iga viie aasta jooksul kurssi vahetatakse, võidakse proovima jäädagi.»
Laigna soovitas õppida ajaloost.
«Talupojakultuur põhineb loodusseadustel,» toonitas ta. «Vanasti jagasid lastele õpetust vanavanemad. Praegusajal on vanaemad ja vanaisad lastelastest enamasti eraldatud ning tagajärg on, et vanarahva tarkusest ilma jäänud noored on eluaeg pubekad, neid on võimalik niinimetatud trendidega igas suunas mõjutada.»
Lektor rääkis talust kui põllumajandussaaduste tootjast ja elu edasikandjast. Need mõlemad rollid on meil muutunud hägusaks.
«Kui piirid kinni panna, on meil varsti nälg käes. Rahvas, kel puudub oma leib, pole iseseisev. Hiina näiteks on seadnud endale eesmärgiks süüa oma maa leiba ja ta elabki selle järgi,» kõneles Laigna.
Ta ütles, et on olnud türgi, kurdi ja iraani peredes ning näinud seal palju lapsi, tõsi küll, need on tihtipeale kasimata, aga elurõõmsad. Türklase autos on lapsi raske kokku lugeda, aga Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides liikudes on ta märganud ilusate ja kallite autode tagaistmetel peaasjalikult koeri. Eesti teedel sõidavad veel kallimad autod.
«Mis on olulisem, kas tugev majandus või allesjäämine?» esitas Einar Laigna küsimuse. Teine küsimus on, kuidas ja kellena elama jääda.
«Majanduse ülesehitamiseks pole vaja eesti rahvast hävitada,» lausus ta. Ehk teiste tema sõnadega: «Meie rahva säilimiseks oma territooriumil ei tohi tegutseda põhimõttel «Toota palju ja odavalt». Maksab mõelda, mis on selle hind.»
Enese säilitamise eesmärgil on Laigna arvates vaja edendada taluelu ja see on eelkõige riigi ülesanne.
«Eesti rahval on ainulaadne intellektuaalne potentsiaal,» sõnas ta. «Aga tal puudub julgus.» Sellega põhjendas ta eesti rahva sügavat kummardumist mõisahärrade, Moskva ja Brüsseli ees.
sakala.ajaleht.ee 2007