SEPISTAMINE ON SUUR MÕTTETÖÖ: «Mina tunnetan mõõgatagumist niimoodi, et ma hulgun või kolistan või toimetan selle terase struktuurivõre sees, selle molekuli sees,» räägib Einar Laigna. «Ma lähen mõttega terase sisse. Ja üks töö osa on alati see, et ma lähen õhtul sepikotta tagasi, istun seal tabureti otsa ja ainult mõtlen, ainult vaatan, ainult silitan. Ja hommikul vara – alfasageduse aju toimetamises – ma mõtlen detailideni läbi kõik järgmised operatsioonid: missuguse tööriista ma võtan ja nii edasi. Kui ma tegema lähen, siis on mul nagu programm sisse pandud ja see ainult käivitub. Nii et õige töö juurde kuulub pidev mõtisklus selle töö üle, sellest tööst mõtlemine. Sellest ideest, mis töösse kätketakse ja selle eseme funktsionaalsusest. Michelangelo ütles, et kuju on marmori sees, tema võtab ainult üleliigse marmori ümbert ära. Ja see on väga õigesti, väga hästi öeldud. Selles ei ole enam raasugi mingit meistri niisugust… suurt, ülespuhutud Looja enesetunnet.»
"Miks teil käed alati nii mustad on?" küsis kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts ühel esmaspäeva hommikul kolonelleitnant Einar Laignalt.
Kaitseväe peainspektor Laigna kohtus Kõutsiga regulaarselt iga nädal, ja admirali vaevas juba mõnda aega ohvitseri tumedaks parkunud käte probleem. "Ma töötan nädalavahetuseti sepikojas," vastas Laigna, praeguseks 40 mõõga väljataguja. Üks neist, viikingimõõga prototüüp, on Tarmo Kõutsi oma.
Einar Laigna (8. juulil saab 71aastaseks) ei luba enda kohta kasutada väljendit "sepp".
"Omades professionaalset ettekujutust sellest, kes on sepp, ei saa ma ennast nii kutsuda," ütleb Laigna, hariduselt metallitöömeister, katoliku preester ja ohvitser; teadmistelt ning oskustelt veel ka nahatöömeister, poeet, kulturist, misjonär, Itaalia ja kunstiajaloo asjatundja.
"Ma olen vist natuke renessansiaja inimene jah," ütleb ta ise oma toimetamiste ulatusele vaadates.
Mis puudutab tööd sepikojas, hindab Laigna end artifeksiks. Artifeks on keskaja mõistes meister, kes ei pea end oma kätetöö loojaks. "Artifeks osaleb loomistöös selle läbi, et annab valmis mateeriale tunnetatud valmis vormi. See on tema ainuke ülesanne," ütleb Laigna.
Mismoodi artifeksiks saadakse?
Raud on vaid näiliselt kalk ja külm materjal
Laigna: "Üks mu vanaisadest oli kõrge kvalifikatsiooniga metallimeister. Tsaari ajal tähendas see seda, et mindi tööle mustas ülikonnas, valge särgi ja musta lipsuga ning suudeti tolle aja standarditele vastavalt ülal pidada vähemalt viie- kuni kuueliikmelist perekonda.
Nii et see oli ikkagi seisus - käsitööliste seisus. Meistril oli kõrge meistri eneseteadvus ja väärikus.
Nii et juba lapsena mind metallitöö võlus. Maal sepikojas võisin ma tundide viisi võlutult vaadata, kuidas tuline raud sepa käsitluses oli nagu plastiliin. Raud on vaid näiliselt kalk ja külm materjal. Ta vaid tundub olevat staatiline, et: raud on raud ja alati raud...
See ei ole üldse nii! Metall on poorne ja näiteks vaseosakesed tungivad kiiresti
rauamolekuli sisse ja läbistavad selle. Nii et kui raud ja punane vask panna kõrvuti, siis teatud aja pärast värvub raud vaskseks.
Kui tank võetakse soost välja, siis mõni arvab, et... noh, tõmmatakse ta kuivale, kuivab ära ja - ongi kuiv! Ei ole! See tank on vett täis - mitte seest, vaid see metall on vett täis. Kõlab naljakalt! Kui panna raud vette, siis see vettib ära.
Selgub, et metall on piisavalt poorne.
Tehnikumis õppisin metallide tehnoloogiat - see oli üks põnevamaid aineid seal. Ja pärast töötasin kaks ja pool aastat metalli alal ja neli ja pool aastat metallitööõpetajana.
Ja siis ma tegin nuge, aga mõõga mõte tundus kõrge ja saavutamatu."
Mõõgatera tagumist ei tohi võõras silm vaadata
Laigna: "Mõõga - mis kõikides kultuurides väljendab au, väärikuse, karakteri, eetika kategooriaid - tegemine pole nii lihtne, et keegi teeb ühe terariista valmis!
Mõõga tegemine on kõigis kultuurides ühtemoodi midagi erilist!
Ürgsetest aegadest üks esimesi maagilisi ameteid, mis ei ole tavaoskus - on sepp! Ja sepikoda on alati olnud koht, kus toimuvad maagilised, peaks ütlema et kosmilise tähendusega sündmused. Ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha oma sepikotta lasta mitte igaühte. Ja iialgi ma ei lase juurde, kui ma mõõga tera teen. Mitte et mul oleks mingid võtted, mis oleks nii hirmus salajased, vaid võõras pilk ei tohi asja juures olla.
Kes arvab, et ma ajan kahtlast ja imelikku juttu, lugegu jaapanlase Masaru Emoto mitte väga ammu ilmunud raamatut "Vee sõnumid". Sealt saab pildi, kuivõrd tundlik on mateeria psüühilisele mõjule, mõttele ja väljaöeldud sõnale.
Ja arvata, et ainult vesi on nii tundlik mateeria... absoluutselt iga mateeria on tundlik! Kaasa arvatud õilis mateeria metall on psüühilisele mõjutusele täpselt sama tundlik. Ja arvatagu sellest jutust mis tahes, see ei huvita mind, ma tean, mis toimub."
Mõõga kasutamisel on alati tähtis ka aukoodeks
Laigna: "Mõõk on kõikides kultuurides eriline, kuninglik, mitte harilik relv.
Kui teiste relvade kasutamise suhtes kehtib pigem pragmaatiline reeglistik, siis mõõga puhul on kindlasti ka aukoodeks alati tähtis.
Ja mind hoidis kaua tagasi see, et ma ei ole küps mõõka tegema. Ma küsisin endalt: kas minu kui artifeksi meistriisik on teadlik ja moraalses mõttes küps, et ma tohin mõõka teha?
Ja eluaastad said juba niimoodi, et küsisin: aga millal siis? Ja siis ma tundsin, et olen jõudnud sinnamaale: tee esimene - ja töö ise õpetab sind.
Ja siis toimuski see kummaline protsess, et ma tegin esimese mõõga - proportsioonilt suurepärase. No muidugi ei leiutanud ma neid proportsioone ise. Ehkki vaistlikult olen ma saavutanud samad proportsioonid mis minevikumõõkades. Harmoonia- ja tasakaalutunnetus ning kuldlõige - see on inimesel loomulikult sees. Kui ta ainult kuulab seda, siis... ma sain ise kätte peaaegu millimeetri täpsusega ideaalse ühekäemõõga mõõdud, mis oli keskaja mõõkadel. Küll ma olin õnnelik!
Esimese mõõga tagumine oli ukse avamine. Ja kui ma lootsin, et ma olen astunud teise tuppa - selle esimese ukse avamise läbi -, siis selle ukse taga oli trepp. Ja nüüd, kui ma olen teinud üheksa aastaga 40 mõõka, olen ma mööda treppi ainult 40 astet läinud, aga trepi lõppu ma ei näe.
See on minu siiras ja aus hinnang ütelusele: Ars longa, vita brevis - elu on lühikene, kunst on pikk. Ja see täiusetrepp on kosmiline, saavutamatu. Kuid - me võime alati edeneda sellel teel.
See on olnud võimas tunnetuslik trepp, rääkimata oskuste kasvamisest. Ma olen kindel, et ma olen 40 mõõga jagu targem ja 40 mõõga jagu vist natuke alandlikum ja viisakam ka."
Mis on Arnold Rüütli ja Tarmo Kõutsi mõõkade vahe? Mõõk Tarmo Kõutsile (Pilt: postimees.ee) Laigna: "Kui ma teen mõõka sõbrale või... näiteks kaitseväe juhatajale tegin mõõga, peastaabi ülemale tegin mõõga, president Rüütlile, siis mõõka tehes ma alati mõtlen nendele isikutele. Nemad on nähtamatult loomingulise kollektiivi juures.
Keskaja mõttes koosnes loominguline kollektiiv üldse rohkematest persoonidest: kõigepealt Jumal ise, kes annab mateeria vormi, siis kindlasti kõik selle töö kaitsepühakud, või kes tahes pühakud, keda appi mõeldakse - mõttetegevus üldiselt ja positiivselt peab olema alati suunatud kõrgematele väärtustele.
Tundes Tarmo Kõutsi, kellega meil olid kuue aasta jooksul pikad ja huvitavad vestlused, mis väljusid otsese töökohustuse raamidest ja... Ja teades tema kui
saarlase erilist, muistse iseseisvusvõitluse aegset vaimsust, tegin ma talle 9. sajandi mõõga. Nagu meil öeldakse: viikingiaja mõõk.
See mõte haaras tema isikut, meie vestlusi, seda muistset vabadusvõitlust, see oli sinna terviklikult kätketud, ja ma mäletan, et kui talle mõõk pidulikult üle anti, siis Kõutsil hakkasid silmad särama ja ta ütles sõnad, mis ka mind õnnelikuks tegid: "See on just see, mida ma siis oleksin tahtnud!" Ja mina teadsin, mida ta mõtles. Viikingimõõk on tehtud ka Käsmu meremuuseumi juhile Aarne Vaigule.
President Rüütlile tegin ma rüütlimõõga ja sinna ma kätkesin sisse rohkem niisuguse 14.-15. sajandi stabiliseerunud ja küpse Euroopa ühiskonna mõtteviisi. Ja Rüütlit iseloomustab ju äärmine rahulikkus, distsiplineeritus, äärmine vastutustunne, ta on selles mõttes ainulaadne meister meie kultuuriruumis. Ja temale tehtud mõõk sümboliseeris seda rahu, korda, lõpuleviidud kindlasihilist tegutsemist.
Alati ma annan mõõgale kaasa diplomi, kus on siis kirjutatud: see relv, seda tüüpi, selle sajandi eeskujul, selliste mõõtude, kaalu ja tunnustega ja kirjadega; on tehtud sellele isikule.
Ja näiteks kaitseväe juhatajale ja peastaabi ülemale tehtud mõõkade diplomis on viimane lause selline: "Relv on teritatud ja sümboliseerib sellega alalist valmisolekut põhiseadusliku korra ja riigi kaitsel." Ta on kindlalt ära määratud, mida ta sümboliseerib. Ei ole kirjutatud sinna: isiklike vihahoogude väljaelamiseks."
Emotsioone mõõgaga välja ei elata
Laigna: "Mõni arvab, et mõõk on relv. Jah, ta on relv! Ja just sellena on ta eriliselt distsiplineeriv, manitsev, hoiatav: ma olen keegi, kes peab seisma kõrgemate väärtuste teenistuses.
Mõõk ei ole asi, millega emotsioone välja elatakse. Selle kohta ma toon ühe ilusa näite jaapani kultuurist, kuidas samurai - samurai on koolitatud, kindla seisusteadvusega inimene, rüütel Euroopa mõttes - läheb ühte kaabakat tapma. Kaabakas oli selle ära teeninud, ta oli rikkunud printsiipe. Jõudes selle kaabaka juurde ja tahtes mõõka tõmmata - see kaabakas sülitab talle näkku!
Mis toimub edasi? Samurai paneb mõõga tuppe, keerab selja ja lahkub. Miks? Isikliku viha ja emotsiooni põhjusel ei tohi tappa. Relv on sinu käes kõrgemate väärtuste kaitseks. Ja sülitamise läbi päästis see kaabakas oma elu. Ilmselt ta teadis seda, et pärast seda see samurai ei saa talle midagi teha, sest asi muutus isiklikuks solvanguks."
Mõõk ei salli, et ta tera puudutatakse
Laigna: "Nõudlused meistri isikule on kõrged ja vaid siis, kui meister säilitab alandlikkuse selle suure asja ees, tohib ta oma käe niisuguse asja külge panna - teades, mis on mõõk, mis on relvakultuur, mis on isiku ja relva suhe ja mis on kooselu.
See on niivõrd distsiplineeriv, et... näiteks oma kabinetis annan ma oma mõõkadele au, kui ma sinna sisse lähen - ma tervitan neid. Ma kohtlen neid respektiga. Mõõk ei salli, et ta tera puudutatakse.
Ja kui sa mõttes oled räpakas, siis - mõõgad on mind teritamise ajal alati veristanud, ja nii, et ma ei saa aru, kuidas. Äkki vaatan - paljaste käevartega ma teen tööd - kõik ujub veres. Kuskilt on lõiganud nii teravalt katki, et sa ei tunnegi. Ainult näed...Mõõgaga pole nalja.
Võtame Kalevipoja loo. Ta kasutas mõõka valesti: vihahoos, purjus peaga, tappis Soome sepa poja, ja selle tõttu andis valevande, keel vääratas ja ütles: lõika sellel jalad, kes sind enne kandnud. Ja see oli ta ise.
Oi, relvadega pole nalja. Relvadega ei ole nalja, neil on hing sees. Relv nõuab niisugust delikaatsust, niisugust distsipliini ja lugupidavat suhtumist, et seda ei jõua ära rääkida.
Relv on oma iseloomult juba selline, et temale on surm sisse kodeeritud ja selle tõttu peab temaga olema kohutavalt ettevaatlik. Ta distsiplineerib niivõrd, et pärast seda, kui ma kaitseväkke läksin, kadus minu kõnepruugist igasugune... no tavakõnepruuki ju kuuluvad niisugused väljendid, et ähvardad midagi või lubad kellegi maha lüüa, eks. Seda ei võta tõsiselt keegi, aga inimene ei mõtle kah, mis ta ütleb. Aga iga sõna paneb mingi jõu liikuma. Paraku nii on."
12.06.2008
www.ohtuleht.ee
Kaitseväe peainspektor Laigna kohtus Kõutsiga regulaarselt iga nädal, ja admirali vaevas juba mõnda aega ohvitseri tumedaks parkunud käte probleem. "Ma töötan nädalavahetuseti sepikojas," vastas Laigna, praeguseks 40 mõõga väljataguja. Üks neist, viikingimõõga prototüüp, on Tarmo Kõutsi oma.
Einar Laigna (8. juulil saab 71aastaseks) ei luba enda kohta kasutada väljendit "sepp".
"Omades professionaalset ettekujutust sellest, kes on sepp, ei saa ma ennast nii kutsuda," ütleb Laigna, hariduselt metallitöömeister, katoliku preester ja ohvitser; teadmistelt ning oskustelt veel ka nahatöömeister, poeet, kulturist, misjonär, Itaalia ja kunstiajaloo asjatundja.
"Ma olen vist natuke renessansiaja inimene jah," ütleb ta ise oma toimetamiste ulatusele vaadates.
Mis puudutab tööd sepikojas, hindab Laigna end artifeksiks. Artifeks on keskaja mõistes meister, kes ei pea end oma kätetöö loojaks. "Artifeks osaleb loomistöös selle läbi, et annab valmis mateeriale tunnetatud valmis vormi. See on tema ainuke ülesanne," ütleb Laigna.
Mismoodi artifeksiks saadakse?
Raud on vaid näiliselt kalk ja külm materjal
Laigna: "Üks mu vanaisadest oli kõrge kvalifikatsiooniga metallimeister. Tsaari ajal tähendas see seda, et mindi tööle mustas ülikonnas, valge särgi ja musta lipsuga ning suudeti tolle aja standarditele vastavalt ülal pidada vähemalt viie- kuni kuueliikmelist perekonda.
Nii et see oli ikkagi seisus - käsitööliste seisus. Meistril oli kõrge meistri eneseteadvus ja väärikus.
Nii et juba lapsena mind metallitöö võlus. Maal sepikojas võisin ma tundide viisi võlutult vaadata, kuidas tuline raud sepa käsitluses oli nagu plastiliin. Raud on vaid näiliselt kalk ja külm materjal. Ta vaid tundub olevat staatiline, et: raud on raud ja alati raud...
See ei ole üldse nii! Metall on poorne ja näiteks vaseosakesed tungivad kiiresti
rauamolekuli sisse ja läbistavad selle. Nii et kui raud ja punane vask panna kõrvuti, siis teatud aja pärast värvub raud vaskseks.
Kui tank võetakse soost välja, siis mõni arvab, et... noh, tõmmatakse ta kuivale, kuivab ära ja - ongi kuiv! Ei ole! See tank on vett täis - mitte seest, vaid see metall on vett täis. Kõlab naljakalt! Kui panna raud vette, siis see vettib ära.
Selgub, et metall on piisavalt poorne.
Tehnikumis õppisin metallide tehnoloogiat - see oli üks põnevamaid aineid seal. Ja pärast töötasin kaks ja pool aastat metalli alal ja neli ja pool aastat metallitööõpetajana.
Ja siis ma tegin nuge, aga mõõga mõte tundus kõrge ja saavutamatu."
Mõõgatera tagumist ei tohi võõras silm vaadata
Laigna: "Mõõga - mis kõikides kultuurides väljendab au, väärikuse, karakteri, eetika kategooriaid - tegemine pole nii lihtne, et keegi teeb ühe terariista valmis!
Mõõga tegemine on kõigis kultuurides ühtemoodi midagi erilist!
Ürgsetest aegadest üks esimesi maagilisi ameteid, mis ei ole tavaoskus - on sepp! Ja sepikoda on alati olnud koht, kus toimuvad maagilised, peaks ütlema et kosmilise tähendusega sündmused. Ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha oma sepikotta lasta mitte igaühte. Ja iialgi ma ei lase juurde, kui ma mõõga tera teen. Mitte et mul oleks mingid võtted, mis oleks nii hirmus salajased, vaid võõras pilk ei tohi asja juures olla.
Kes arvab, et ma ajan kahtlast ja imelikku juttu, lugegu jaapanlase Masaru Emoto mitte väga ammu ilmunud raamatut "Vee sõnumid". Sealt saab pildi, kuivõrd tundlik on mateeria psüühilisele mõjule, mõttele ja väljaöeldud sõnale.
Ja arvata, et ainult vesi on nii tundlik mateeria... absoluutselt iga mateeria on tundlik! Kaasa arvatud õilis mateeria metall on psüühilisele mõjutusele täpselt sama tundlik. Ja arvatagu sellest jutust mis tahes, see ei huvita mind, ma tean, mis toimub."
Mõõga kasutamisel on alati tähtis ka aukoodeks
Laigna: "Mõõk on kõikides kultuurides eriline, kuninglik, mitte harilik relv.
Kui teiste relvade kasutamise suhtes kehtib pigem pragmaatiline reeglistik, siis mõõga puhul on kindlasti ka aukoodeks alati tähtis.
Ja mind hoidis kaua tagasi see, et ma ei ole küps mõõka tegema. Ma küsisin endalt: kas minu kui artifeksi meistriisik on teadlik ja moraalses mõttes küps, et ma tohin mõõka teha?
Ja eluaastad said juba niimoodi, et küsisin: aga millal siis? Ja siis ma tundsin, et olen jõudnud sinnamaale: tee esimene - ja töö ise õpetab sind.
Ja siis toimuski see kummaline protsess, et ma tegin esimese mõõga - proportsioonilt suurepärase. No muidugi ei leiutanud ma neid proportsioone ise. Ehkki vaistlikult olen ma saavutanud samad proportsioonid mis minevikumõõkades. Harmoonia- ja tasakaalutunnetus ning kuldlõige - see on inimesel loomulikult sees. Kui ta ainult kuulab seda, siis... ma sain ise kätte peaaegu millimeetri täpsusega ideaalse ühekäemõõga mõõdud, mis oli keskaja mõõkadel. Küll ma olin õnnelik!
Esimese mõõga tagumine oli ukse avamine. Ja kui ma lootsin, et ma olen astunud teise tuppa - selle esimese ukse avamise läbi -, siis selle ukse taga oli trepp. Ja nüüd, kui ma olen teinud üheksa aastaga 40 mõõka, olen ma mööda treppi ainult 40 astet läinud, aga trepi lõppu ma ei näe.
See on minu siiras ja aus hinnang ütelusele: Ars longa, vita brevis - elu on lühikene, kunst on pikk. Ja see täiusetrepp on kosmiline, saavutamatu. Kuid - me võime alati edeneda sellel teel.
See on olnud võimas tunnetuslik trepp, rääkimata oskuste kasvamisest. Ma olen kindel, et ma olen 40 mõõga jagu targem ja 40 mõõga jagu vist natuke alandlikum ja viisakam ka."
Mis on Arnold Rüütli ja Tarmo Kõutsi mõõkade vahe? Mõõk Tarmo Kõutsile (Pilt: postimees.ee) Laigna: "Kui ma teen mõõka sõbrale või... näiteks kaitseväe juhatajale tegin mõõga, peastaabi ülemale tegin mõõga, president Rüütlile, siis mõõka tehes ma alati mõtlen nendele isikutele. Nemad on nähtamatult loomingulise kollektiivi juures.
Keskaja mõttes koosnes loominguline kollektiiv üldse rohkematest persoonidest: kõigepealt Jumal ise, kes annab mateeria vormi, siis kindlasti kõik selle töö kaitsepühakud, või kes tahes pühakud, keda appi mõeldakse - mõttetegevus üldiselt ja positiivselt peab olema alati suunatud kõrgematele väärtustele.
Tundes Tarmo Kõutsi, kellega meil olid kuue aasta jooksul pikad ja huvitavad vestlused, mis väljusid otsese töökohustuse raamidest ja... Ja teades tema kui
saarlase erilist, muistse iseseisvusvõitluse aegset vaimsust, tegin ma talle 9. sajandi mõõga. Nagu meil öeldakse: viikingiaja mõõk.
See mõte haaras tema isikut, meie vestlusi, seda muistset vabadusvõitlust, see oli sinna terviklikult kätketud, ja ma mäletan, et kui talle mõõk pidulikult üle anti, siis Kõutsil hakkasid silmad särama ja ta ütles sõnad, mis ka mind õnnelikuks tegid: "See on just see, mida ma siis oleksin tahtnud!" Ja mina teadsin, mida ta mõtles. Viikingimõõk on tehtud ka Käsmu meremuuseumi juhile Aarne Vaigule.
President Rüütlile tegin ma rüütlimõõga ja sinna ma kätkesin sisse rohkem niisuguse 14.-15. sajandi stabiliseerunud ja küpse Euroopa ühiskonna mõtteviisi. Ja Rüütlit iseloomustab ju äärmine rahulikkus, distsiplineeritus, äärmine vastutustunne, ta on selles mõttes ainulaadne meister meie kultuuriruumis. Ja temale tehtud mõõk sümboliseeris seda rahu, korda, lõpuleviidud kindlasihilist tegutsemist.
Alati ma annan mõõgale kaasa diplomi, kus on siis kirjutatud: see relv, seda tüüpi, selle sajandi eeskujul, selliste mõõtude, kaalu ja tunnustega ja kirjadega; on tehtud sellele isikule.
Ja näiteks kaitseväe juhatajale ja peastaabi ülemale tehtud mõõkade diplomis on viimane lause selline: "Relv on teritatud ja sümboliseerib sellega alalist valmisolekut põhiseadusliku korra ja riigi kaitsel." Ta on kindlalt ära määratud, mida ta sümboliseerib. Ei ole kirjutatud sinna: isiklike vihahoogude väljaelamiseks."
Emotsioone mõõgaga välja ei elata
Laigna: "Mõni arvab, et mõõk on relv. Jah, ta on relv! Ja just sellena on ta eriliselt distsiplineeriv, manitsev, hoiatav: ma olen keegi, kes peab seisma kõrgemate väärtuste teenistuses.
Mõõk ei ole asi, millega emotsioone välja elatakse. Selle kohta ma toon ühe ilusa näite jaapani kultuurist, kuidas samurai - samurai on koolitatud, kindla seisusteadvusega inimene, rüütel Euroopa mõttes - läheb ühte kaabakat tapma. Kaabakas oli selle ära teeninud, ta oli rikkunud printsiipe. Jõudes selle kaabaka juurde ja tahtes mõõka tõmmata - see kaabakas sülitab talle näkku!
Mis toimub edasi? Samurai paneb mõõga tuppe, keerab selja ja lahkub. Miks? Isikliku viha ja emotsiooni põhjusel ei tohi tappa. Relv on sinu käes kõrgemate väärtuste kaitseks. Ja sülitamise läbi päästis see kaabakas oma elu. Ilmselt ta teadis seda, et pärast seda see samurai ei saa talle midagi teha, sest asi muutus isiklikuks solvanguks."
Mõõk ei salli, et ta tera puudutatakse
Laigna: "Nõudlused meistri isikule on kõrged ja vaid siis, kui meister säilitab alandlikkuse selle suure asja ees, tohib ta oma käe niisuguse asja külge panna - teades, mis on mõõk, mis on relvakultuur, mis on isiku ja relva suhe ja mis on kooselu.
See on niivõrd distsiplineeriv, et... näiteks oma kabinetis annan ma oma mõõkadele au, kui ma sinna sisse lähen - ma tervitan neid. Ma kohtlen neid respektiga. Mõõk ei salli, et ta tera puudutatakse.
Ja kui sa mõttes oled räpakas, siis - mõõgad on mind teritamise ajal alati veristanud, ja nii, et ma ei saa aru, kuidas. Äkki vaatan - paljaste käevartega ma teen tööd - kõik ujub veres. Kuskilt on lõiganud nii teravalt katki, et sa ei tunnegi. Ainult näed...Mõõgaga pole nalja.
Võtame Kalevipoja loo. Ta kasutas mõõka valesti: vihahoos, purjus peaga, tappis Soome sepa poja, ja selle tõttu andis valevande, keel vääratas ja ütles: lõika sellel jalad, kes sind enne kandnud. Ja see oli ta ise.
Oi, relvadega pole nalja. Relvadega ei ole nalja, neil on hing sees. Relv nõuab niisugust delikaatsust, niisugust distsipliini ja lugupidavat suhtumist, et seda ei jõua ära rääkida.
Relv on oma iseloomult juba selline, et temale on surm sisse kodeeritud ja selle tõttu peab temaga olema kohutavalt ettevaatlik. Ta distsiplineerib niivõrd, et pärast seda, kui ma kaitseväkke läksin, kadus minu kõnepruugist igasugune... no tavakõnepruuki ju kuuluvad niisugused väljendid, et ähvardad midagi või lubad kellegi maha lüüa, eks. Seda ei võta tõsiselt keegi, aga inimene ei mõtle kah, mis ta ütleb. Aga iga sõna paneb mingi jõu liikuma. Paraku nii on."
12.06.2008
www.ohtuleht.ee